Sunday, February 12, 2017

Alutaguse maraton

Alutaguse maraton ei olnud mul sel aastal üldse plaanis tegelikult. Aga kuna ootamatult tekkis vaba auk mu tihedasse kalendrisse, siis tuli minna :)
tagasitulles klõpsasime Valastel ilukaadreid

Alutagusel olen ma varem käinud 4 korda ja alati, absoluutselt alati on mul seal kõik pekki läinud, kuigi see on vist üks mu lemmikradasid üldse. Küll on olnudud suusk kinni määritud või et ei ole üldse mingit pidamist olnud või siis ei ole suusa peal mitte midagi olnud.
Seega olin üsna põnevil, et mis võiks küll sel korral juhtuda.

Seekord oli maraton vabatehnikas ja ainult 30 km ehk 3x 10 km ringi ehk siis maratoni mõttes ikkagi üsna sprint. Kuna ma sel talvel olen juba kaks raksu seal vabatehnikasuuskadega hullamas käinud, siis oli tunne nagu läheks koduradadele sõitma, sest ega mujal rohkem kilomeetrid vist tiirutanud ei olegi.
Eesti maratonide stardid on lahedad, sest alati on rida inimesi, kellega ma olen kuskil suusarajal tutvunud ja kes mu üles otsivad stardikoridorist. Nii mitmegi välismaratoni idee on läinud kasvama just sellistest kohtumistest, kus keegi on rääkinud, kust ta parasjagu tuleb suurte emotsioonidega või kuhu ta järgmisel hooajal minna tahab.

Rada oli väga heas korras, arvestades käesolevat talve. Paar trikiga laskumist siiski oli. Üks oli viiendal kilomeetril, kust ma läksin paremast äärest ja vasak suusk oli oluliselt jäisemal kohal kui parem suusk, mistõttu ma ikka võitlesin gravitatsiooniga hullu moodi, kuid võitsin napilt ja jäin püsti. Ja teine oli vist kaheksandal kilomeetril, kus oli laskumise lõpus kurv paremale, sealt ma sõitsin esimesel ringil otse kuuskede vahele :D No ei keeranud välja, aga vähemalt nii palju jõudsin reageerida, et päris puusse ei sõitnud. Teisel ja kolmandal ringil tagumisel laskumisel probleeme enam polnud, kuid 5. km laskumisel olin pärast teise ringi õnnestunud laskumist juba jube äss ja kolmandal ringil tegin seal sellise kaerajaani, et olin mingil hetkel üsna suures segaduses, et kuidas mul küll õnnestus jälle lõpuks ikkagi jalgele jääda.
Ühe korra siiski kukkusin ja see toimus täiesti siledal maal, kui suusk jäi kinni mingi jääkamaka taha. Ja sellest on mul täitsa esmaklassiline sinikas põlvel.
Suusk oli jube hea ja sõita oli väga mõnus. Päris lumi (no enamvähem), päris mets ja -5 kraadi on ikka hoopis teine värk kui Nõmme kunstlume kilomeetrine ring. Ja mis põhiline- jõudsin sõita ka. Kui oleks olnud veel üks ring vaja sõita, siis ma oleks jõudnud selle ka sõita ilmselt. Võibolla oleks võinud alguses isegi natuke rohkem kihutada, aga see on selline tagant järele tarkus.
Igatahes oli mu lemmik koht  19. km tõusul, kus ma sõitsin korraga mööda viiest mehest. Ma ei pea ju ütlema, et nad olid kõik minust 20-30 aastat vanemad ja et laskumisel nad sõitsid kohe uuesti mööda  :)
Ühesõnaga oli väga nauditav maraton ja kõik läks hästi. Mõtlesin, et heal päeval võiks sõita äkki 2.30 ja sõitsin ka, isegi veits kiiremini. Lahe. Tuli kindlalt elu kiireim 30 km ja see teeb rõõmu.
Kuna midagi erilist ei juhtunud, siis lõpuks kallasin endale kausitäie suppi sülle, et midagi meeldejäävat ka ikka oleks :)

Thursday, February 9, 2017

Skinide test vol 2

Eelmisel nädalal testisin oma uusi suuski Valgehobusemäel. Ilm oli suht samasugune, rada kergelt plussis, aga see rada oli ikka tibakse vähem jääs ja rohkem päris lume moodi kui Nõmmel. Kuna mul oli seal umbes sada viiskümmend (hea küll, siin on kerge ilukirjanduslik liialdus ka vahel) tuttavat suuskadega inimest, kellega ma olen ka trennis koos sõitnud, siis oli päris hea võrrelda.
No need, kes pidid eest ära sõitma, sõitsid ikka umbes ootuspärase vahega eest ära. Tõusust üles läks suusk ilusti, siledal maal tundus, et teistel libiseb justkui paremini, aga laskumisel ma maha ei jäänud. Pigem ma ütleks, et laskumisest sain kiiremini alla kui teised klassikasuusaga. No kõigepealt muidugi massi tõttu :)
Küll aga vaatasin, et kui on kerge jõnks ülespoole ja siis läheb laskumine edasi, siis seal kergel tõusunukil tõmbab hoo veits rohkem maha kui määritud suusk. Mis tõestab veelkord seda, et Harimäelt laskumiseks ei ole see õige suusk.
Paar korda käisin ka kõhuli, kui panin jala natuke suusajäljega risti, mis tähendab, et nõuab üsna korraliku tehnikaga sõitmist ja väga aerutada ei või.
Aga pluss poolele kirjutaks selle, et nende suuskadega on kurvis jõle mõnus sahatada :D Just sellises järsus pehmes kurvis. Kohe ütleks, et nautisin kui kindlalt kurvis suusk tegi, mis tahtsin. Kui poleks teinud, siis ma oleksin tiiki ka muidugi sõitnud kindlapeale. Selles suhtes Valgehobusemäe rada on  põnev, et kunagi ei tea tegelikult, kas saad enne tiiki pidama või siis et ei saa. Ja et kui ei saa, siis kas tiigil on jää peal? Ja kui midagi jää sarnast justkui on, siis kas ka kannab?  :) No võibolla jah, et tegelikult võiks suuskadega kurvis astuda ja nii, aga olgem ausad: kui sa tahad väljaspool Eestit maratone suusatada, on õigupoolest palju olulisem, et oskaks suusaga normaalselt sahka tõmmata! Ja selleks, et osata, on vaja ikka ka harjutada :)
Kui ma nüüd järele mõtlen, oli mu elu esimene suusalaager just seal. Ei tea, kuidamoodi ma seal tiiki ei sõitnud?  Või läks siis rada üle tiigi, sest lund oli miljon? Või siis ei olnud seal veel üldse seda tiiki? Ei mäleta.

Ja muidugi suusa põhiboonus on see, et ei pea mõtlema, mida kuradit suusa alla määrida. Sest ilm on niikuinii kogu aeg plussis viimasel ajal. Ja siiani ma pole mitte kunagi pidava suusaga sõitnud plusskraadidega.
Ühesõnaga ma arvan, et ühed sellised suusad võiksid inimesel olla küll.

Aga üldiselt on talv kohal. Vähemalt korraks.
Täna õhtul käisin Nõmmel sõitmas ja ossa jutt, päris head tingimused olid. Polegi vist sellel talvel nii ägedat klassikajälge päris elus näinud veel. Pildi pealt ja Haanjas ainult. Kahjuks ei taibanud klassikasuuski kaasa võtta. Ma arvan, et mu ema julgeks ka sealt sillalt alla sõita sellise suusajäljega.
Üldiselt see -9 kraadi on väga mõnus ilm.  Rahvast pole enam nii jube palju, suusk juba ja veel libiseb ja palav ei hakka. Ja pulss ka nii madal. Mis nii viga suusatada.


Sunday, January 29, 2017

Lund ikka ei ole

Oli jälle "erakordselt lumerohke" nädal.
Talv on jõudnud sellisesse staadiumisse, kus mulle aeg-ajalt saabuvad sõnumid: "lund sajab!", mis kogu traagilisuse juures on ka pagana armas. Eriti kui selline tuleb sõbralt, kes lund vihkab :)
Ühe korra panin suusad alla. Laupäeval Nõmmel. Olud olid nirud, 1,x km ring ja sellest üks sirge oli konkreetselt jääväli, Kuna seal miskit nauditavat eriti ei olnud, siis tundus olevat sobiv hetk suuski testida. Nimelt kinkisin ma endale sünnipäevaks uued suusad. Inspireerituna masendavast suusailmast ostsin endale skin-id, et eriti keerulistes oludes ei peaks oma pead suusamäärimisega vaevama. Ja eks ikka on natuke ägedam aknast vihmasadu vaadata kui sul rohkem suuski on! :)
Niisiis avasin pidulikult suusad ja vasaku käega tegin sellest hetkest edeva pildi ka. Sest kui pilti pole, siis pole olnud!
Võtsin kõik oma kolm paari klassikasuuski kaasa. Ja katsetasin.
Alguses need skinid tahtsid natuke harjumist, sest vahelduvat sõites jäi paar korda suusk kinni justkui korraks :) Võibolla ma olin lihtsalt klassika ära unustanud, sest need olid selle hooaja esimesed klassikameetrid üldse. Aga pidasid need suusad tõesti korralikult, tõusust üles sai ikka lõdvalt sõita või kasvõi otse astuda.
Mis libisemisse puutub, siis sealt Nõmme sillalt alla sõites libisesid nad umbes 3 meetrit vähem kui mu teised suusad ja umbes meeter vähem kui kolmandad suusad.
Sõitsin sama pulsiga ringe ja vaatasin, et ajaline vahe tuli umbes 0,2 km tunnis siis skinide kahjuks. Ehk siis ei ütleks, et üldse ei libise, aga vahe muidugi on. Tartu maratonile nendega ei läheks. Aga nõmeda ilmaga ja raskel rajal võiks ju õigustada ennast?
Elame-näeme.
Pärast sõitsin niisama mullasuusaga natuke uisku (värskelt määritud suusaga) ja avastasin, et need suusad kaotasid laskumisel kõikidele klassikasuuskadele :) Nii et suusal ja suusal on vahe küll.
Ja kui koos suuskadega suusakepid vahetasin ära, siis sain aru, et oleks vaja uusi klassikakeppe ka, sest need tundusid järsku jube rasked ja ebamugavad. Varem ma pole seda kordagi tähele pannud, aga ei ole ka keset trenni suusakeppe vahetanud vist kunagi, et vahe nii teravalt tunda annaks.
Üldiselt on praegu suusavarustuse hankimiseks õige aeg, sest igal pool on 50% aled. Midagi meeldivat ka lumevabas talves. Iseküsimus, et mida selle varustusega peale hakata..

Kuna lund ei ole ja vahelejäänud trennid ei ole hetkel eriti suur õnnetus, käisin kodust väljas korra ja otse J.M.K.E, Kurjami, Solidaarsuse ja Psyhhoterrori kontserdil. Mistõttu on hääl ära karjutud ja kaelaradikuliit juuste loopimisest. Vananemine ikka imeb vilinal.
Aga vahel peab seda olmejama natuke ikka maha loputama, röökima roppe laule ja kujutama ette, et oled kakskümmend :D



Monday, January 23, 2017

2017

Pole ammu plaane teinud ja kui pole plaani, siis ma ei viitsi ka eriti midagi teha, sellest ma olen igatahes ammu aru saanud. Kuna ma stressasin teleka ees maha nii jõulud, aastavahetuse kui sünnipäeva, siis aasta masendavaim päev (mis olevat jaanuari kolmas esmaspäev) tundub olevat just õige hetk nö uue aasta alustamiseks ja generaalplaani tegemiseks. Kokkuvõttes võib mu uus aasta hakata siis, kui ma ise tahan! :)
2016 aasta kokkuvõtet ei tule seekord. Oli keeruline aasta ja eks see kajastus ka sportlikes hetkedes.
Lähme edasi.
Mis suusatamisse puutub, siis see on muutunud nii eksklusiivseks spordialaks, et ei ole mõtet eriti midagi ette planeerida. Nädalavahetused mööduvad lund otsides erinevates Eestimaa otstes ja üldiselt on see üpriski väsitav, aega- ja rahanõudev. Aga no 700 meetrine kunstlumeriba ka ühegi suusamaniaki südant ei rõõmusta. Vähemalt mitte minu. Niisiis tuleb otsida ikkagi paremaid kohti. Noh, 2,2 km kunstlume ring on ikkagi mõnevõrra parem kui 700 meetrit või kilomeeter. Eelkõige sellepärast, et kui on kahe tõusuga ring, siis 2 km peal on vahepeal juba natuke sirget maad ka ehk siis jõuab ka puhata vahepeal.
Ega ma isiklikult väga viriseda ei tohiks, et ei saa üldse suusatada, sest arvatavasti on päris mitu talve olnud, kui ma jaanuari lõpuks olen veel vähem suusatada saanud kui sel aastal, sest vigastused on seganud. Aga tahaks ikkagi viriseda, et vähe ja põhiliselt plusskraadides.
Paar päris ägedat nädalavahetust Ida-Virumaal detsembris kasvatasid kilomeetrite hulka päris viisakalt. Ida-Virus oli 7,5 km ring päris lumest, mis oli täitsa nagu kaugest muinasjutust, sest Jõhvist siinpool polnud lund mitte kuskil.
Vat nii. Ja siis on veel olnud suusatatavat lund tegelikult Järve metsas, Harkus, Kõrvemaal, Valgehobusemäel ja Jõulumäel. Muudesse kohtadesse pole jõudnud. Aga kokkuvõttes midagi justkui ikka on nagu suusatatud. Ma ei ole täpselt kokku viitsinud lugeda, aga kuskil 300 km kanti peaks küll tabelis kirjas olema.

Plaanin sel talvel kaks maratoni suusatada.  Ühe vaba ja ühe klassika. Eks näis, kas õnnestub plaan ka ellu viia. Selline rahulik plaan siis seekord, aga selle plaani juures on ka ikkagi if.. et siis juhul, kui mõni maraton ka üldse kuskil toimub.

Ühtlasi olen ma terve talve ka kergelt jooksnud esimest korda elus ja vahelduva eduga (rohkem ei kui jaa) käinud sügisest alates Evelin Taltsiga tõuse või treppe jooksmas korra nädalas. Ja ma pean ütlema, et see on mulle täpselt paras trenn. Täpselt vastikult raske, aga meeldivalt lühike. Ehk siis tapab täpselt parasjagu ja taastun sellest piisavalt kiiresti ära. Ma kahtlustan, et see on hästi mõjunud. Vähemalt esimest korda elus jõudsin ma Jõulumäel kõikidest tõusudest üles sõita esimesest viimase ringini. Seetõttu ma plaanin neid jooksuasju ikkagi jätkata ja püüda kuidagi laiskusest võitu saada.

Vot. Ootame lund edasi.

Thursday, January 19, 2017

Lumepuudusmasendus

No mismõttes lund ei ole?
Mis mõttes noh?!
Appi!

Kilo kaalu ka juures! Appi! Ma olen täitsa kindel, et see on stressist, mis omakorda on tingitud sellest, et seda kuradi lund ei ole kurat üldse noh. Ma ei usu, et need kümme kilo trühvlikomme, mis ma kontoris viimase kuu jooksul ära olen söönud, kuidagi kaaluga seotud on.







Monday, November 7, 2016

2x 10

Jooksuhooaja lõppu kirjutaks siis kahest jooksust, mis sai pärast seda joostud, kui ma lubasin, et kunagi enam ei jookse (millest nädal hiljem sai "kunagi ei jookse maratoni" ja veel natuke hiljem "sellel aastal enam ei jookse maratoni").
Kaks nädalat tagasi jooksin Pärnus  rannajooksu, mis oli 10 km pikk. Ilm oli vihmane ja tuuline, aga mõtlesin, et alla tunni võiks ära punnitada, sest tegelikult mulle selline ilm sobib üsna hästi. Ja sain kah ilusti 58.02, mis tähendas, et maraton oli edukalt ära põetud arvatavasti.
Muidu oli ka Pärnu jooks tore, aga Pärnu jooksud ongi kõik toredad. Noh, eelkõige seetõttu, et seal on ju täitsa sile maa st et iizi-iizi, ükskõik mis olekus läbi ikka koperdab enamvähem enda jaoks rahuldava ajaga  :)

Nii. Ja Ida- Virumaal siis ka tegin  Esimesel Naistemaratonil 10 km. No kesse teadis, et sajab pool meetrit lund maha selleks kuupäevaks? Aga vat sadas ükskord elus ometi. Ja kuna juba lubatud sai, siis tuli minna.
Auto aknast avanesid maalilised vaated, igal pool oli lumi. Kui ma mõtlesin sellele, et kohe ma jooksen kogu selle postkaardivaate keskel, libedal ja jäisel rullirajal 10 ringi asfalditossuga, siis see mõte tundus mulle nii ajuvaba, et seda errorit mu ajus ei ole kuidagi võimalik lihtlausete ega ka mitte keerulisemate lausekonstruktsioonide abil selgitada.
Aga ma jooksin. Lahe jooks oli jälle, selline mõnusa kiiksuga. Ja ilmastikuolud tegid selle päris suure kiiksuga jooksuks. Ringitamine oli päris lahe, mulle sobis täitsa, ühtlasi oli väga hea ülevaade rajal toimuvast. Ja eilsest alates on mu 10 km isiklik rekord joostud suusariietes, 1 km pikkusel rullirajal -6 kraadiga ja lumega. Vot nii. 25 sekki parandasin isiklikku ja uus rekord on 56.52.

Järelikult olen ma vahepeal midagi õigesti ka teinud. Ja las selle helge teadmisega see hooaeg lõppeb. Ma muidugi kõige parematel päevadel pole lihtsalt nii lühikest maad jooksnud aja peale, aga las see praegu jääb mu enda teada :)

Siit edasi on lumi ja suusad ja valleraa! :)


Friday, November 4, 2016

Esimene lumi


Ajaloo huvides fikseeriks fakti, et esimest korda sadas lumi maha sel aastal 25. oktoobril. Jee!
No see sulas küll lõunaks ära, aga sellegipoolest nunnu ja armas ja puha. Noh, paar ilupilti sai ära tehtud ja läinud ta oligi.
Elevust veidi tekitas, aga mitte nii palju, et oleks nagu hakanud seetõttu veel rehvivahetusele mõtlema või muid otsustavaid samme talve suunas astuma.

Aga ülla- ülla.. nädal hiljem siis suusalumi plaksti kohal.
Mina selleks igatahes valmis ei olnud. Kõigepealt ei viitsinud minna rehve vahetama ja siis oli kohe ka megajärjekord, mis tähendas, et liikuda tuli ühistranspordiga. Mis tähendas, et ma ei viitsinud ka suuski hommikul kohe kaasa vedada ja isegi neid mitte otsima hakata.
Sellegipoolest tegin lõuna ajal metsas väikse tiiru ja jalutasin suusaraja läbi. Kannatas mullasuusaga peale minna küll. Niisiis valmis pika mõttetöö tulemusena peas keeruline skeem, kuidas õhtul minna suusatama, nii et ei peaks oma suverehvidega linnavahel rallitama.


AGA. Kodus selgus, et nuta või naera, suuski ei ole. No mitte ühtegi.
Ja siis mulle meenus, kuidas ma ühel ilusal juulikuu päeval Jõulumäel suusatamas käisin. Loomulikult oli mul vaja sinna kõik suusad kaasa võtta, mis mul üldse olemas on, sest ega ju polnud õiget ettekujutust ka, millised on juulikuised suusaolud ja jõle edev oli keset suve suusakotti autost välja tõsta ja teha nägu justkui valiks suuski. Ja sealt edasi meenus hetk, kui ma tõstsin kõik oma suusad kotiga Pärnus autost maha.
Nojah. Igatahes seal nad nüüd siis on. Ja mina istun hommikust õhtuni põhimõtteliselt suusaraja kõrval. Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Lisaks sellele olen ma pannud mingitel segastel asjaoludel ennast nädalavahetuseks kirja hoopis ühele jooksule kuskil Ida-Virumaal ja ma ei saa sellest ka loobuda, sest see on omakorda üpris mitmetahuline projekt. Nii et esimest korda elus hakkan ma lume sees jooksma, lisaks lubatakse lumesadu nagu kotist.
Vot. Lumi on. Auto on. Aega on. Suuski pole.
Milline raiskamine.
Üks õlu palun.