Wednesday, March 22, 2017

XT Talverogain

Nii. Ühel päeval tuli üle kolme aasta stiilipuhas kõne Annelt: "panin meid rogainile kirja". Just täpselt nii, mitte et äkki läheks või midagi :) Mul pidi komm kurku minema. Mis? Kus? Nii äkitsi? Lappasin kalendri läbi ja kae imet- oligi vaba see kuupäev.
Anne teatas, et ta pole kaks aastat trenni teinud. Ma mõtlesin, et küll on tore, siis ta ei tapa mind ära vähemalt. Kiire arvutus näitas, et see toimub nädal pärast Engadini ja kindlasti on mul siis jalg kange ja puhkusest alles väsinud. Aga neli tundi külmkapist eemal tuleb inimesele kindlasti ainult kasuks. Ühesõnaga oli tulemas mõnus lonkimine metsas ja palju loba.
Kui Anne kohale hõljus ja sai vahepealne elu diagonaalis kokku võetud, hakkas muidugi tasapisi imbuma, et "kolm korda olen jooksmas käinud", "no jaanuaris ka natuke jooksin" "tegin lastega paar triatloni" jne. Jajah! @pole kaks aastat trenni teinud. Siis oli juba selge, et mingit jalutamist loomulikult ei tule.
Ja ega ei tulnudki. Kaardi saime 5 mintsa enne starti ja tegime tavapärase tööjaotuse, mina arvutasin, kus rohkem punkte on ja Anne vaatas, mis punktide ümber toimub. Alguses jooksime linnavahel ilusti 6 mintsa kilomeeter tempos, mis oli päris okei. Või noh, õigupoolest oli see minu dikteeritud tempo, Anne oleks ilmselt jooksnud kiiremini, aga mulle tundus see selline piiripealne juba. Ja ega kiiret ei olnud ka tegelikult.
Metsas oli tore. Kohe päris meeldis. Polnud nii ammu käinud ju. Suht alguses kohe jooksin säärega vastu mingit puuoksa ja järgmised viis minutit ma mõtlesin, et kas mul jookseb mööda säärt veri või on mul lihtsalt selline tunne. Aga siis läks see meelest ära ega meenunudki enne kui pärast riideid vahetades tuvastasin augu jalas ja tõdesin, et oligi veri siis. Igatahes liikumist see ei seganud, ses mõttes ebaoluline auk.
Seekord oli jõle palju kraave ja kõik olid silmaga hinnates sellised, et eeldasid 3 meetrist kaugushüpet. Mina hüppasin stabiilselt 2.80. Ehk siis igas võimalikus kraavis olin ma põlvini vees.
Anne hüppas kraavidest veits kabedamalt üle, aga selle eest katsetas ta ühe kraavi peal olevat jäätükki, mis läks ta jala all pooleks ja ta lendas elegantse kaarega sealt vööni kraavi. Mina muidugi lõkerdasin kalda peal naerda, selle asemel, et käsi ulatada.

Päris ära me ei eksinud, aga mõned vead tegime rohkem kui tavaliselt. Lisaks väsisin ma pärast kaht tundi ka ära. Me küll jooksime joostavates kohtades peaaegu lõpuni välja, aga tempo oli lõpus ikka olematu. Kiiremad kõndijad liikusid kindlasti kiiremini. Anne muidugi ära ei väsinud, kappas ees ja vahepeal ootas mind järgi. Ma oleks vist jõudnud ka natuke kiiremini liigutada, kui väga vaja oleks olnud, aga väga ei olnud ju :)
Lõpptulemusena saime täitsa normaalse keskpärase tulemuse, aga kohe sai ka selgeks, et me ei planeerinud just kõige paremat rada. Pärast uurisin tükk aega kaarti ja avastasin, et ma olin liiga pimestatud tagumisest 9 punnisest kontrollpunktist ja jätsin kaks punkti tähele panemata viirutatud ala ääres, mis tähendas, et tegelikult arvutasin ma valesti. Ma ei teagi kohe.. kui joosta ei jõua, siis sellest ei ole iseenesest midagi hullu, aga kui arvutada ei oska, siis on ikka kehv tunne küll veits. Ometi ma olen ju nii tark! :)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi paus oli väga pikk, saime õigeks ajaks metsast välja, läbisime 24,8 km, ikka oli tore ja päris rooste pole läinud. Natuke ainult. A küll me kosume.
Vist lähme mõnikord veel.

Tuesday, March 14, 2017

Engadin

Maratonijutud ei jää siiski tulemata, mis siis, et lund ei ole.
Kui hakkas kohale jõudma, et päriselt võibki lumi sel aastal taeva jääda, hakkas maratoni värk ikka kripeldama, võtsin kõne Jürile ja küsisin, kas tal on Saksa maratonile (mis oli umbes 5 päeva pärast tol hetkel) juhtumisi vaba kohta. Jüri ütles, et ei ole, aga  et kuule, Šveitsis vist üks koht jääb vabaks, et sinna äkki saaks. Ütlesin, et davai, lähme siis Šveitsi, peaasi, et saab suusatada.
Ja me läksimegi.
Muidugi sain ma 4 päeva enne minekut totaalse tuumanohu ja veel viimasel õhtul ma kahtlesin, kas üldse starti lähen, aga hommikuks oli olukord palju parem. Ja muidugi olid mul kaasas suusasaapad, mida ma ainult poes proovinud olin, nii et küsimärke lendles õhus. Juhtuma hakkas ka kohe koduuksest välja astudes igasugu asju, aga eks sellepärast ju ära käiaksegi.
Šveitsi sõitsime läbi Frankfurdi ja Milano, sealt edasi rendibussidega. Milanos oli 19 kraadi sooja. Lind laulis ja pungad olid puul. Päris imelik oli seal talvesaabastega olla, jõhkralt palav oli! :).

Aga üleval mägedes, St Moritzis paar tundi hiljem oli korralik -5 umbes ja käis parasjagu sprindivõistlus, kui sinna jõudsime. Saime eestlastele ka kaasa elada ja päris suusatajaid meetri kauguselt vaadata. Lund oli kõriaugni. Mu nohu kadus seal hõredas õhus nagu lõigatult.
Vot nii.
St Moritz on umbes 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Mägede põhjapoolsetel külgedel on liustikud, mis päriselt ära ei sula kunagi. Ehk siis peaaegu nagu paradiis :)

Järgmisel hommikul läksime suuski proovima ja rajaga tutvuma.
Hommikul oli 12 kraadi külma. Aga kui päike välja tuli, siis muidugi kõrvetas nii mis kole. Õnneks sai maratoni expolt kaasa haaratud päiksekreem ja sellega ennast kohe sisse kreemitatud, aga etteruttavalt olgu öeldud, et ega sellest erilist tolku ei olnud, pandakaru päevitus on esinduslik ja nahka koorub näolt.
Plaan oli üle vaadata kurikuulus padjamägi ja niisma sõita natuke. Alguses sõitsime padjamäest üles ja mul oli ikka jube raske seal. Pulsi viskas kohe 170ni ja liikusin nagu tigu. Kõik kihutasid eest minema, ma pööritasin silmi, tegin pilte ja ootasin kuni pulss allapoole langes, siis läksin tasakesi edasi. Noh, jättes kõrvale olematu tempo, oli päikse käes ikka ilus suusatada küll. Suusasaapad õnneks ei seganud, kuigi olid veidi ikka harjumatud algul.


Jupike padjamäest inimestevabalt nägi välja selline.


Iseenesest mitte midagi ülemäära keerulist seal ei olnud. Kurv ühtepidi, siis kurv teisipidi, väike slaalom puude vahelt, kurv paremale ja otse alla kaussi laskumine, kust sai päris hea hoo sisse. Aga juba siis olid kurvid kergelt ära sahatatud ja lahtise pudru all oli jää.
Kokkuvõttes ma sain aru, et tuleb lihtsalt mängu jälgida ja äärest tasakesi minna.


Muottas Muraglilt oli selline vaade
Kui rada oli üle vaadatud, sõitsime gondliga ühte kohalikku mäetippu, mille nimi oli vist Muottas Muragl, istusime seal 2456 meetri kõrgusel, nautisime vaadet, päikest ja kohvi. Aklimatiseerusime ühesõnaga. Päike paistis, inimesed olid kõik nii õnnelikud ja ega endal oli ka selline mõnus muretu olemine seal.

Järgmisel päeval, kui oli maratoni start, oli mul minek juba hoopis teine kui päev varem. Organism oli ilmselt hõreda õhuga kohanenud, enesetunne oli väga hea ja suusk oli ka super.
Väga mõnus oli sõita, kift rada, ilusad vaated. Algul läks rada pikalt mööda järve jääd, seal oli ruumi laialt ja sai uisutada nagu jaksasid. Kui tuli esimene tõus, siis seisin seal tõusu all 10 minutit ja lihtsalt ootasin, et saaks edasi suusatada. Ka järgmiste tõusude all tuli seista ja oodata, sest rahvast oli nii jube palju. Paraku startisin ma ka kõige viimasest grupist, mistõttu ühel laskumisel, kus mul oli kiirus 48 km/h röögatasin selges eesti keeles, et "ei astu ette!" Noh, sai aru küll :) Aga üldiselt laskumistel väga hullusti ei sahatatud ja mahtus mööda ilusti.
Padjamäel ei olnud parasjagu väga palju inimesi kõhuli, kui ma sealt alla tulin. Muidugi oli see korralikult ära sahatatud ja lumi vaalus, aga kuna kõik sahatasid millegipärast seal jäise osa peal, siis just sealt pehme lume pealt mahtus ilusti otse kahe rea vahelt läbi.
Raskeks läks mul 5 km enne lõppu. Siis sain siukse haamri, et tõusul vaevuvaevu koperdasin edasi, päris seisma ei jäänud,  aga palju puudu ka ei olnud. Õnneks tuli päästev pikk laskumine, aga siis kohe uus tõus, mis ei olnud terav, aga sel hetkel tundus jube pikk. Lisaks oli ju palav, libisemine läinud, lumi pehme. Edasi oli iga vaevu aimatav tõusuke ka raske, aga siis oli kohe õnneks lõpp kah.

Raja ääres oli väga palju rahvast, kes kõik innukalt kaasa elasid ja nimepidi ergutasid. Kuna mul on selline tavaline kohalik nimi seal, siis oli ergutuskoor väga vinge, pakuti õlut ja coca-colat :D Jõin igal pool, kus vähegi võimalik oli (v.a õlu) ja kindlasti rohkem kui tavaliselt. Selle eest ei olnud mul kaasa ühtegi geeli ja noh, lõpus võib-olla jäi see täpselt puudu.

Ühesõnaga.. tehtud! Emotsioonid vägevad, kõike oli nii palju - aastaajad, riigid ja tegevused vaheldusid nii kiiresti, et see virrvarr tekitab tunde justkui oleks olnud nelja päeva asemel kaks nädalat ära Eestist.

Tagasitulles oli jälle kevad ja sõime Como järve ääres jäätist, päikseprillid peas.
Kevad on kohe siinsamas, inimesed!


Monday, February 27, 2017

Skinide test vol 3 ja vol 4

Kuigi ma Tartu Maratoni ei sõitnud, oli mu nädalavahetus otsast ääreni sporti täis.
Algatuseks istusin kogu valge ja päikselise aja umbses korvpallisaalis mürareostuse käes ja elasin kaasa noorsportlastele. Kuigi laias plaanis kukub korvapall mu lemmikalade järjekorras pidevalt tahapoole, siis ausalt öeldes oli üks mäng nii põnev, et emade fännklaab karjus üksmeelselt hääled ära ja emotsiooni oli oioi kui palju.
Aga see selleks. Siis kui oli enamvähem alles pime või juba pime, käisin suusatamas ikka ka.
Vabariigi aastapäeval sõitsin hommikul vara Harku metsas ja olin seal ainus inimene suuskadel. Kõik suusatajad olid ju maratonil. Oli väga nauditav suusatamine. Päike paistis ja puha. Isegi muru ei paistnud kuskilt lume alt välja. Inimesed jalutasid metsas ja kõik olid nii rõõmsate nägudega.

Laupäeva hommikul läksin klassikasuuskadega Nõmmele. Rajatraktor just lõpetas klassikajälje ajamist ja olin esimene, teine või äärmisel juhul kolmas, kes oma suusad värskesse klassikajälge asetas. -5 kraadi! Harvaesinev külmalaine sellel talvel! :) Jätsin seekord panemata suuskadele jäätumisvastase sprei ja mõtlesin, et vaatan kas läheb suusa karv jäässe nagu hoiatati. Ei läinud veel pooleteise tunniga, mis ei tähenda, et näiteks kolme tunni peal ka poleks läinud. Sõita oli väga hea. Suusk pidas ideaalselt lausa, libisemine oli ka justkui enamvähem, kui ma oma test-puu järgi arvestan. Üldse oli selline meeldiv trenn, kus ma tundsin esimest korda elus vist, et ma olen päris hea suusataja. See ebaadekvaatne emotsioon on põhjustatud samast asjaolust, et suusatajad olid kõik ju Otepääl ja Nõmme ringi olid vallutanud valdavalt inimesed, kes ei olnud just väga palju oma elus suuski näinud ja väiksed lapsed, keda lapsevanemad olid otsustanud väske õhuga karistada :)

Pühapäeval jõudsin Nõmmele kell jubapime, aga rahvas veel igatahes suusatas. Väljas oli +2 kraadi ja sadas tihedat vihma. Rada oli täiesti jääs, suusajälg oli kohati täiesti ära sõidetud ja seal, kus teda oli, lainetas koledalt. Sillalt alla sõites oleksin peaaegu kõhuli lennanud, sest jäljest polnud seal haisugi ja pimedas ei näinud ka tuhkagi. Ühtlasi jäi mul algul suure ähmi ja koperdamise tõttu fikseerimata kui kaugele suusk libises. Pärast ei läinud sinna laskumisele üldse enam kurja välja kutsuma.
Jäätumisvastast spreid seekord ka ei pannud. Alguses suusatasin lahedalt vahelduvat, suusk pidas täitsa ilusti. Pidamine jäi kehvemaks, aga ühesammulist paaristõuget (või mis selle nimi ongi) sai ilusti sõita, arvestades olusid oli mul täitsa okei suusk ja visuaalse vaatluse põhjal ütleks, et ikkagi vist platsi parima pidamisega suusk. Kui suusa ära võtsin, siis mingit jäätumise värki ei täheldanud.
Nii et lühema maa peal igatahes pole hullu, kui sprei ununeb panemata. Päris külma ilmaga muidugi ei tea ja see jääb sel talvel ka teada saamata. Vist.

Tuesday, February 21, 2017

Tartus ei sõida

Tartu maratoni jätan sel aastal vahele. Seega on plaanis kohe rikkuda rida, kus ma olen täpselt üle aasta saanud TM tulemuse kirja.
Esiteks ma ei viitsi seal Otepääl tiirutada. Terve see hädine talv on olnud üks suur tiirutamine olematutes oludes, sellest ilmselt kõige suurem vastumeelsus. Tagumises otsas tähendab see tiirutamine seda, et esimene ring on starditrügimine ja iga järgmise ringi ajal tahab ports inimesi sinust mööduda, mis on üsna ebamugav, sest kohati see rada ikkagi ei ole just ülearu lai.. Teiseks on puudu kõik Tartu maratoni olulised komponendid, alates ühisstardist lõpetades lumiste metsavaadetega. Ma saan aru, et aega ei fikseerita ja distants ei ole ka ju mingi eriline väljakutse.
Lisaks on Tartu maratoni regamistasu aetud nii kõrgeks, et alla enam teistele Euroopa maratonidele ei jää ja kokkuvõttes ei olegi rahaliselt eriti vahet, kas sõita Tartus või siis Soomes või hoopis Poolas näiteks. Ja kuna seal Otepääl on juba üksjagu sõidetud kah, siis ma otsustasin, et sel aastal sõidan mujal.
Noh, eks see on ka selline riskibisnis, sest ega seda lund pole ju õieti kuskil, aga no eks siis vahib niisama ilma ja inimesi, laenutab jalgratta ja võtab mõne mäevaatelise kurvastuse-veini :)

Sunday, February 12, 2017

Alutaguse maraton

Alutaguse maraton ei olnud mul sel aastal üldse plaanis tegelikult. Aga kuna ootamatult tekkis vaba auk mu tihedasse kalendrisse, siis tuli minna :)
tagasitulles klõpsasime Valastel ilukaadreid

Alutagusel olen ma varem käinud 4 korda ja alati, absoluutselt alati on mul seal kõik pekki läinud, kuigi see on vist üks mu lemmikradasid üldse. Küll on olnudud suusk kinni määritud või et ei ole üldse mingit pidamist olnud või siis ei ole suusa peal mitte midagi olnud.
Seega olin üsna põnevil, et mis võiks küll sel korral juhtuda.

Seekord oli maraton vabatehnikas ja ainult 30 km ehk 3x 10 km ringi ehk siis maratoni mõttes ikkagi üsna sprint. Kuna ma sel talvel olen juba kaks raksu seal vabatehnikasuuskadega hullamas käinud, siis oli tunne nagu läheks koduradadele sõitma, sest ega mujal rohkem kilomeetrid vist tiirutanud ei olegi.
Eesti maratonide stardid on lahedad, sest alati on rida inimesi, kellega ma olen kuskil suusarajal tutvunud ja kes mu üles otsivad stardikoridorist. Nii mitmegi välismaratoni idee on läinud kasvama just sellistest kohtumistest, kus keegi on rääkinud, kust ta parasjagu tuleb suurte emotsioonidega või kuhu ta järgmisel hooajal minna tahab.

Rada oli väga heas korras, arvestades käesolevat talve. Paar trikiga laskumist siiski oli. Üks oli viiendal kilomeetril, kust ma läksin paremast äärest ja vasak suusk oli oluliselt jäisemal kohal kui parem suusk, mistõttu ma ikka võitlesin gravitatsiooniga hullu moodi, kuid võitsin napilt ja jäin püsti. Ja teine oli vist kaheksandal kilomeetril, kus oli laskumise lõpus kurv paremale, sealt ma sõitsin esimesel ringil otse kuuskede vahele :D No ei keeranud välja, aga vähemalt nii palju jõudsin reageerida, et päris puusse ei sõitnud. Teisel ja kolmandal ringil tagumisel laskumisel probleeme enam polnud, kuid 5. km laskumisel olin pärast teise ringi õnnestunud laskumist juba jube äss ja kolmandal ringil tegin seal sellise kaerajaani, et olin mingil hetkel üsna suures segaduses, et kuidas mul küll õnnestus jälle lõpuks ikkagi jalgele jääda.
Ühe korra siiski kukkusin ja see toimus täiesti siledal maal, kui suusk jäi kinni mingi jääkamaka taha. Ja sellest on mul täitsa esmaklassiline sinikas põlvel.
Suusk oli jube hea ja sõita oli väga mõnus. Päris lumi (no enamvähem), päris mets ja -5 kraadi on ikka hoopis teine värk kui Nõmme kunstlume kilomeetrine ring. Ja mis põhiline- jõudsin sõita ka. Kui oleks olnud veel üks ring vaja sõita, siis ma oleks jõudnud selle ka sõita ilmselt. Võibolla oleks võinud alguses isegi natuke rohkem kihutada, aga see on selline tagant järele tarkus.
Igatahes oli mu lemmik koht  19. km tõusul, kus ma sõitsin korraga mööda viiest mehest. Ma ei pea ju ütlema, et nad olid kõik minust 20-30 aastat vanemad ja et laskumisel nad sõitsid kohe uuesti mööda  :)
Ühesõnaga oli väga nauditav maraton ja kõik läks hästi. Mõtlesin, et heal päeval võiks sõita äkki 2.30 ja sõitsin ka, isegi veits kiiremini. Lahe. Tuli kindlalt elu kiireim 30 km ja see teeb rõõmu.
Kuna midagi erilist ei juhtunud, siis lõpuks kallasin endale kausitäie suppi sülle, et midagi meeldejäävat ka ikka oleks :)

Thursday, February 9, 2017

Skinide test vol 2

Eelmisel nädalal testisin oma uusi suuski Valgehobusemäel. Ilm oli suht samasugune, rada kergelt plussis, aga see rada oli ikka tibakse vähem jääs ja rohkem päris lume moodi kui Nõmmel. Kuna mul oli seal umbes sada viiskümmend (hea küll, siin on kerge ilukirjanduslik liialdus ka vahel) tuttavat suuskadega inimest, kellega ma olen ka trennis koos sõitnud, siis oli päris hea võrrelda.
No need, kes pidid eest ära sõitma, sõitsid ikka umbes ootuspärase vahega eest ära. Tõusust üles läks suusk ilusti, siledal maal tundus, et teistel libiseb justkui paremini, aga laskumisel ma maha ei jäänud. Pigem ma ütleks, et laskumisest sain kiiremini alla kui teised klassikasuusaga. No kõigepealt muidugi massi tõttu :)
Küll aga vaatasin, et kui on kerge jõnks ülespoole ja siis läheb laskumine edasi, siis seal kergel tõusunukil tõmbab hoo veits rohkem maha kui määritud suusk. Mis tõestab veelkord seda, et Harimäelt laskumiseks ei ole see õige suusk.
Paar korda käisin ka kõhuli, kui panin jala natuke suusajäljega risti, mis tähendab, et nõuab üsna korraliku tehnikaga sõitmist ja väga aerutada ei või.
Aga pluss poolele kirjutaks selle, et nende suuskadega on kurvis jõle mõnus sahatada :D Just sellises järsus pehmes kurvis. Kohe ütleks, et nautisin kui kindlalt kurvis suusk tegi, mis tahtsin. Kui poleks teinud, siis ma oleksin tiiki ka muidugi sõitnud kindlapeale. Selles suhtes Valgehobusemäe rada on  põnev, et kunagi ei tea tegelikult, kas saad enne tiiki pidama või siis et ei saa. Ja et kui ei saa, siis kas tiigil on jää peal? Ja kui midagi jää sarnast justkui on, siis kas ka kannab?  :) No võibolla jah, et tegelikult võiks suuskadega kurvis astuda ja nii, aga olgem ausad: kui sa tahad väljaspool Eestit maratone suusatada, on õigupoolest palju olulisem, et oskaks suusaga normaalselt sahka tõmmata! Ja selleks, et osata, on vaja ikka ka harjutada :)
Kui ma nüüd järele mõtlen, oli mu elu esimene suusalaager just seal. Ei tea, kuidamoodi ma seal tiiki ei sõitnud?  Või läks siis rada üle tiigi, sest lund oli miljon? Või siis ei olnud seal veel üldse seda tiiki? Ei mäleta.

Ja muidugi suusa põhiboonus on see, et ei pea mõtlema, mida kuradit suusa alla määrida. Sest ilm on niikuinii kogu aeg plussis viimasel ajal. Ja siiani ma pole mitte kunagi pidava suusaga sõitnud plusskraadidega.
Ühesõnaga ma arvan, et ühed sellised suusad võiksid inimesel olla küll.

Aga üldiselt on talv kohal. Vähemalt korraks.
Täna õhtul käisin Nõmmel sõitmas ja ossa jutt, päris head tingimused olid. Polegi vist sellel talvel nii ägedat klassikajälge päris elus näinud veel. Pildi pealt ja Haanjas ainult. Kahjuks ei taibanud klassikasuuski kaasa võtta. Ma arvan, et mu ema julgeks ka sealt sillalt alla sõita sellise suusajäljega.
Üldiselt see -9 kraadi on väga mõnus ilm.  Rahvast pole enam nii jube palju, suusk juba ja veel libiseb ja palav ei hakka. Ja pulss ka nii madal. Mis nii viga suusatada.


Sunday, January 29, 2017

Lund ikka ei ole

Oli jälle "erakordselt lumerohke" nädal.
Talv on jõudnud sellisesse staadiumisse, kus mulle aeg-ajalt saabuvad sõnumid: "lund sajab!", mis kogu traagilisuse juures on ka pagana armas. Eriti kui selline tuleb sõbralt, kes lund vihkab :)
Ühe korra panin suusad alla. Laupäeval Nõmmel. Olud olid nirud, 1,x km ring ja sellest üks sirge oli konkreetselt jääväli, Kuna seal miskit nauditavat eriti ei olnud, siis tundus olevat sobiv hetk suuski testida. Nimelt kinkisin ma endale sünnipäevaks uued suusad. Inspireerituna masendavast suusailmast ostsin endale skin-id, et eriti keerulistes oludes ei peaks oma pead suusamäärimisega vaevama. Ja eks ikka on natuke ägedam aknast vihmasadu vaadata kui sul rohkem suuski on! :)
Niisiis avasin pidulikult suusad ja vasaku käega tegin sellest hetkest edeva pildi ka. Sest kui pilti pole, siis pole olnud!
Võtsin kõik oma kolm paari klassikasuuski kaasa. Ja katsetasin.
Alguses need skinid tahtsid natuke harjumist, sest vahelduvat sõites jäi paar korda suusk kinni justkui korraks :) Võibolla ma olin lihtsalt klassika ära unustanud, sest need olid selle hooaja esimesed klassikameetrid üldse. Aga pidasid need suusad tõesti korralikult, tõusust üles sai ikka lõdvalt sõita või kasvõi otse astuda.
Mis libisemisse puutub, siis sealt Nõmme sillalt alla sõites libisesid nad umbes 3 meetrit vähem kui mu teised suusad ja umbes meeter vähem kui kolmandad suusad.
Sõitsin sama pulsiga ringe ja vaatasin, et ajaline vahe tuli umbes 0,2 km tunnis siis skinide kahjuks. Ehk siis ei ütleks, et üldse ei libise, aga vahe muidugi on. Tartu maratonile nendega ei läheks. Aga nõmeda ilmaga ja raskel rajal võiks ju õigustada ennast?
Elame-näeme.
Pärast sõitsin niisama mullasuusaga natuke uisku (värskelt määritud suusaga) ja avastasin, et need suusad kaotasid laskumisel kõikidele klassikasuuskadele :) Nii et suusal ja suusal on vahe küll.
Ja kui koos suuskadega suusakepid vahetasin ära, siis sain aru, et oleks vaja uusi klassikakeppe ka, sest need tundusid järsku jube rasked ja ebamugavad. Varem ma pole seda kordagi tähele pannud, aga ei ole ka keset trenni suusakeppe vahetanud vist kunagi, et vahe nii teravalt tunda annaks.
Üldiselt on praegu suusavarustuse hankimiseks õige aeg, sest igal pool on 50% aled. Midagi meeldivat ka lumevabas talves. Iseküsimus, et mida selle varustusega peale hakata..

Kuna lund ei ole ja vahelejäänud trennid ei ole hetkel eriti suur õnnetus, käisin kodust väljas korra ja otse J.M.K.E, Kurjami, Solidaarsuse ja Psyhhoterrori kontserdil. Mistõttu on hääl ära karjutud ja kaelaradikuliit juuste loopimisest. Vananemine ikka imeb vilinal.
Aga vahel peab seda olmejama natuke ikka maha loputama, röökima roppe laule ja kujutama ette, et oled kakskümmend :D