Monday, October 30, 2017

Lumi



Muidugi tuleb esimese lume postitus. Juhei! :)
Sellel aastal tegin ma kõik targasti ja esimest lund maha ei maganud.
Oktoobri alguses said rehvid vahetatud ja suuskade olemasolu sai samuti fikseeritud ja mullasuuskadel parakas alt maha kraabitud. No et saaks kohe lennata, kui maha sajab. Et ei juhtuks nii nagu juhtus eelmisel aastal.

Ja lumi sadas ka- täpselt sinna, kus vaja oli.
Raske on kirjeldada seda rõõmu, millega oma suusad Harku metsa maha panin 26. oktoobril.
Ega ma alguses ikkagi kahtlesin, kas seda lund on nii palju, et tasub minna, aga mingi sisemine hääl sundis töölt ikkagi kihutama, vilkuvate kollastega gaasi vajutama ja kasvõi korraks suusa lume peale panema.
Ja sai suusatada nii et vähe polnud!
Mina isiklikult suusatasin suurest eufooriast ühe soojaga 3 ringi Harku metsas, mis on kindlasti kõige edevam suusahooaja algus, mis ma üldse kunagi teinud olen. Täitsa lõpp lihtsalt, kui lahe oli tühjas metsas 8 km pikkusel ringil sõita.Tunne oli hea ja oleks võinud veelgi sõita, kui olmelised küsimused poleks jalaga tagunud. Ja noh, eks rada hakkas ka suusa all tasapisi deformeeruma. Igatahes sai sõidetud piisavalt, et infantiilne naeratus ikkagi paar päeva püsis vaatamata kõigele muule. Ja kui ma sellele õhtule tagasi mõtlen, paneb see mind siiani naeratama.

Vot tak.

Aga siis tuli mingi imelik aastaaeg tagasi.
Eile avastasin, et maal olid lõpuks vaarikad valmis saanud.

Jooksmisest on kopp ees.




Monday, October 9, 2017

Veel paar jooksu


Maratoniga sai jalg lõpuks enamvähem soojaks joostud ja hooaja lõppu tegin paar natuke normaalsemat jooksu kah.
Kõigepealt jooksin Paidest Türile esimest korda elus. See oli üsna huvitav ettevõtmine, sest sisaldas keerulisi logistikaülesandeid, kui ma alguses pidin sõitma Tallinnast Pärnu, siis Paide, kust jooksin Türile ja siis oli vaja tagasi liikuda Paide-Pärnu- Tallinn. Kuidagi õnnestus see kõik lõpuks paika saada ja ära teha.
Päris tore jooks oli. Stardipauk tuli küll ilma igasuguse sissejuhatuseta ja veidi ootamatult, aga teisest küljest- stardiaeg oli ju juhendis kirjas ilusti :)
Nagu ikka- jooksin alguses liiga kiiresti minema ja siis hakkas tempo tasapisi langema. Joogipunkt oli alles Kirnas ehk siis 8. km tõusu all, mis jäi selgelt hiljaks minu jaoks. 8. km tõus küpsetas mõnusalt läbi ja edasi oli selline ühtlaselt langevas joones jooks, lõpuspurdi jaoks ei olnud mitte midagi kuskilt võtta. Vist isegi pool meetrit enne lõpujoont jäin peaaegu seisma ja astusin soliidselt üle joone . Aga kuna pole sellel aastal jooksnudki nii lühikest võistlust, siis järelikult pole ka nii kiiresti jooksnud ja mis seal siis imestada üldse ongi. 13,6 km siis ja aeg oli 1.22 midagi. Ehk siis enamvähem juba peaaegu nagu hakkas vorm tulema. Ja tunne oli ka juba täitsa nitševo.


Ja siis ma jooksin Tartus 10 km. See oli selline ratsionaalne jooks, et kuna mul oli lõuna-osariikides vaja õiendada mõningaid sotsiaalseid võlgu, mis paratamatult lõppesid ka üleliigsete kalorite tarbimisega, siis 10 kiltsa tundus olevat paras bilansi tasakaalustamise koht.
Tartus oli alguses kõik hästi. Tunne oli hea ja puhanud ja mõtlesin, et jooksen kuskil 56 minutit ja natuke (rekordit püüdma ikka noh). Aga siis hakkasid juhtuma mingid imelikud asjad ja enne starti ma tundsin, et kurat, sees keerab kuidagi kahtlaselt. Aga see läks justkui üle.
Stardist jooksin ma ära veel kiiremini kui Paides :) Aga siis tuli Karlova tõus ja see osutus raskemaks, kui ma olin arvestanud. Seal tõusu otsas hakkas mul uuesti kuidagi väga imelik ja pidin tempot allapoole korrigeerima. Kuna rada sai enamvähem enne ikkagi üle vaadatud, siis Sõpruse sillast edasi oleks pidanud minu arvestuste kohaselt justkui sile maa olema ja ainult vajuta. Tegelikult muidugi ei olnud. Ikka oli mitu väikest tõusukest veel. Aga sellega ei olnud ma üldse arvestanud. Ja sees ikka keeras päris lahedalt. Joogipunktis lihtsalt seisin rahulikult ja jõin ainult vett, sest kartsin, et kogu hommikusöök tuleb välja.
Enne lõppu suutsin ikka kuidagi kokku võtta ennast ja vähemalt viimased sada meetrit spurtisin korralikult 10 kohta ettepoole umbes.
Kokkuvõttes jäi rekord jooksmata, aga selle hooaja kiireim jooks oli küll. Kuigi Paide-Türiga vahe on selline kosmeetiline.
Aeg oli 58 koma midagi.

Vot. Sellega vist hakkab jooksuhooaeg üldiselt otsa ka saama. Ühe kümneka teen äkki veel, kui viitsin. Võib-olla ei viitsi ka.

Tuesday, September 12, 2017

SEB 2017

Viimastel päevadel on SEB- teemalist infomüra igast kanalist niigi oksendamiseni olnud.
Seega ma teen oma SEB lühidalt, lakooniliselt ja detailidesse laskumata: kannatasin ära, raisk! :)
Napilt ja sõprade abiga. Oli halb ja vaevaline nagu kogu hooaeg olnud on. Silm ei säranud ja polnud tore.

Aeg oli täpselt sama, mis eelmisel aastal Helsinkis ehk 5.44 ja mingid kopikad.  Rõõmustada pole põhjust, aga kurvastada tegelikult ka mitte. Oli selline vaimu virgutav psühholoogiline harjutus. Uusi vigastusi ei ole ja vanad asjad ei seganud tegelikult. Lihtsalt sattus olema niigi kehva hooaja kehv päev.
34. km. Ainuke ilus hetk sellel maratonil.
Aitäh Pille! :))

Noh, nüüd on kaelast ära ja jälle hea rahulik. Ei taha tükk aega ühtegi maratoni joosta :)
Püüan selle kiirelt ära unustada ja  tasapisi suusahooajaks valmistuma hakata.

Sunday, September 3, 2017

Viimane nädal

Ja ongi viimane nädal jäänud.
Veidikese on jooksutunne läinud paremaks ja jalg kergemaks. Aga ainult veidike.
Tulnud on selline mõnus maratonieelne elevus, mida pole ammu tundnud ja mis on nii lahe tunne. Natuke on hirmus ka, sest pikki jookse ei ole seekord teinud eriti üldse. Ja ega maratonil ei tea kunagi, kuidas asjad olema hakkavad.

Vaatasin natuke oma esimest kümmet maratoni ja tulemuste järgi on rida selline:

5:05:27 Tartu Linnamaraton 03.10.2015
5:18:06 SEB Tallinna Maraton 09.09.2012
5:21:03 Riga 20.05.2012
5:23:24 Mulgi maraton 18.07.2015
5:32:51 Vana-aasta jooks 20.12.2015
5:34:05 Stockholm 01.06.2013
5:35.04 SEB Tallinna Maraton 11.09.2011
5:39.08 Tartu Linnamaraon 01.10.2016
5:44.56 Helsinki City 13.08.2016
5:56:30 SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

On üsna võimatu ennustada, kuhu vahele seekordne maraton tuleb, sest kõige korralikumalt pikki jookse tegin ma enne Helsinkit, mis kokkuvõttes platseerus näete isegi kuhu. Ja kolm kõige rohkem lambist peale lennatud maratoni on Riia, Mulgi ja Vana-aasta.  5.18 jooksin mõraga varbaluus ja enne 5.05 ei ole ma ka mingit erilist trenni teinud.  Mis kaalu puudutab, siis näiteks kõige parem ja kõige halvem maraton on täpselt samas kaalus joostud. Kõige suurema kaaluga peaks olema joostud 5.23 ja kõige väiksema kaaluga 5.35. 
Nii et mingit loogikat siit ei leia. Küll aga tuleb välja, et ma pole 5 aastat Tallinna maratoni jooksnud. Vau. Aeg läheb kiiresti.

Sellel aastal ei ole ma pikkadele jooksudele panustanud, aga selle eest olen jooksnud tõuse ja lõike umbes mitu korda ja hüpanud hüppenööriga. Aga seda ikkagi tunduvalt vähem kui oleks võinud. Ühesõnaga ma pole viitsinud pingutada eriti millegipärast. Evelin kirjutas mulle tegelikult täpselt, kuidas jooksma peaks, et saaks alla 5 tunni maratoni, aga ma olen sellest ikkagi üsna diagonaalis üle lasknud.
Vot.
Ilmateade lubab meile maratoniks 9 kraadi sooja ja lausvihma. Khmm.. :)
Ja esimest korda lähen Nike tossuga maratoni jooksma ja mul pole õrna aimugi, mis sellest välja tuleb.  
Aga noh.. kannatame ära! :)

Monday, August 14, 2017

No ei ole noh

No ei suju jooksuga sel aastal sugugi. Midagi nagu otseselt häda ei ole olnud, pole vigastanud ja muidu ka justkui võiks ju kõik olla, aga järg läks käest ära, võistlused olen kõik ära jätnud ja tegelikult pole ka erilist motivatsiooni. Kuigi võiks ju nagu olla. Aga ei ole seda õiget tunnet, ei ole noh.

Enne Rakvere jooksu kolmapäeva hommikul mõtlesin, et regan siis ära ennast ikkagi ja teen paar kiiret liigutust. Aga üllatuslikult oli regamine juba teisipäeval otsa saanud. Tavaliselt on ikka kolmapäeva õhtuni, vahel isegi neljapäevani, aga seekord siis nii. Tühja kah, mõtlesin, ja lambist kohale minema ka ei hakanud. Kuna mul oli üpris kummaline puhkus, mis reaalselt tähendas kohati hoopis raskendatud tingimustes töötamist, siis ei viitsinud hakata uut keerulist projekti aretama ja lihtsalt molutasin nädalavahetuse maha. Puhkasin!
Nuusutasin hoopis maal lilli ja vaatasin lähenevaid äiksepilvi, mis Pärnust valutult mööda sõudsid. Pärast  oli hea meel, et regamise maha magasin, sest see esimene tund aega kuumust oleks mu jaoks väga räige olnud :)
Kunagi mitu aega tagasi panin end SEB maratonile kirja, et no selleks ajaks ikka juba jooksuvorm on. Aga nüüd on sinna jäänud vähem kui kuu ja rekordiplaanidele olen nüüdseks juba käega löönud. Läbima võib-olla ikkagi lähen- trenni mõttes ja uus äge rada ka ikkagi vaja ära joosta.
Plaan B on, et 14 ja 33 km läheb rada üsna kodu lähedalt ja kui ikka jamaks läheb, lähen vaikselt koju ära :)
Finiš muidugi on kodule veel lähemal, seda fakti ei tohi ka unustada.



Aga ratta reksi tegin vahepeal ära! Ja tegin sellise elegantse kaarega, et kimasin  55 km jupi ühe jutiga otsa lõpetuseks. No ikka elu pikim distants ja puha.
Täis pumbatud rehvidega ei olnud protsess nii vaevaline kui veits tühjema rehviga, olgu tõe huvides öeldud. Kilomeetriaeg tuli ka vähe kabedam. Jõudsin Tundmatuksjäädasoovivalkodanikul kõrval sõita nii et ta eriti ei unnanudki :) Niimoodi oli hulka lõbusam muidugi ja tuules sõitsin ka mõnda aega.
Aga sellega nagu uudishimu on praeguseks rahuldatud ja rohkem ei viitsi endale midagi tõestama rattaga hakata. Tartu rattamaratoni stardis mind kindlasti ei ole, igaks juhuks mainin, et ei hakataks arvama kohe midagi :)

Üritaks nüüd kuidagi jooksulainele pihta saada natuke ja päästa veel, mis päästa annab.
Praegu mul on jala sees umbes 5.30, ma arvan nii tunde ja kogemuse järgi.
Täna jooksin trennis umbes tempoga, mis oleks vajalik 4.30 maratoni jooksmiseks ja selles tempos jõuan ma 8 kiltsa joosta, rohkem väga ei oleks tahtnud. Keskmise pulsiga 168 :) Kui just karu oleks taga ajanud, oleks ehk mõned kilomeetrid veel jaksanud.

A mingi 5.15 peale võiks veel äkki punnida?

Monday, July 31, 2017

Mis nüüd saab?

Nii.
Eile ma käisin rattaga sõitmas ühe tundmatuks jääda sooviva kodanikuga :) No me oleme mõned korrad varem ka koos käinud, aga kuna see "koos sõitmine" reeglina tähendab seda, et esimesel ristmikul on sada meetrit vahe, siis edasi on umbes nägemisulatus ja järgi ootab ta mind umbes seal, kus on plaanis ümber keerata, siis ma ei tea, kas see kvalifitseerub just koos sõitmise alla. Mina terve tee tavaliselt pressin järgi olematus tempos, samas on see tempo mul juba meeldivast tsoonist selgelt üle ja suurema osa ajast mõtlen, et milline kuradi jupp selles protsessis küll tore võiks olla. A üksi ma ei viitsiks elus nii pikka ringi rattaga teha. Ja pikk ring tähendab ikkagi, et suurema osa parimast söögiajast olen külmkapist ohutus kauguses. Nii et rohkem selline arstirohi- ei meeldi, aga saan aru, et kasulik.

Krt ma olen ammuilma imestanud, et mismõttes inimene ostab endale jalgratta, suht olematu vormi pealt istub selga ja paneb siukses tempos, et ma ei jõua lihtsalt järgi, ometi mul võiks ju olla ka mingi vorm olemas. Siiani ma arvasin, et ma lihtsalt ei oskagi rattaga sõita. Aga eile me vahetasime korraks rattad ära ja siis ma sain aru, et krt see ei olegi vist üldse päriselt nii! Lihtsalt rattal ja rattal on nii suur vahe, et kui ma enda rattaga pean päris korralikult punnima, et sõita 20 km/h, siis selle teise rattaga oli 25 km/h väga kerge vändata. Isegi 30 km/h ei olnud mitte midagi ülemäära surmavat, kui natuke joonele panime, tuli 35 km/ h ka nagu naksti korraks. Oi ma nautisin seda, kui hübriidimees kõrval väntas nagu jaksas ja näost järjest punasemaks läks, samal ajal kui ma kõrval kolm korda rahulikumalt vändates vilet lõin.

Ma olen siiani täitsa šokeeritud sellest infost. No ma uskusin enne ka, et rattal ja rattal on vahe, aga et see niiiiijubekuradisuur on, see on ikkagi üllatus. Kusjuures tegemist ei ole ka mingi väga fancy esimese otsa udupeene rattaga vaid sellise keskmise korraliku hübriidrattaga.
Vahetuse käigus selgus ka tõsiasi, et mu rattal on lisaks muule veel rehvid ka tühjad, pärast pumpamist polevat nii hull olnud, a siis ma enam ei proovinud oma ratast. No kes neid rehve katsub noh :)

Kohe ei teagi, mida arvata või kuidas selle infoga edasi elada.

Friday, July 21, 2017

Suvised värgid

Ahoi!
Vahepeal on poolest suvest saanud juba sujuvalt ajalugu :)
Jõlä kiire oli vahepeal, aga nüüd on juba pool stepslit väljas ja peaaegu puhkus (st teksadega tööl, korralikud lõunad ja kell 17.00 pastakas kukub).
Olen vahepeal tegelenud natuke igasuguste asjadega: rulluisutanud, rullsuusatanud, jooksnud, roomanud mööda saali põrandat, hüpanud hüppenööriga, sõitnud rattaga ja võib-olla isegi veel midagi, mis mulle praegu meelde ei tule.

Üldiselt on mulle väga sobilik suvi olnud, pole palav ega midagi. Sellegipoolest ei ole spordiga just ülearu hästi läinud.
Rattaga muidugi kukkusin algatuseks nii et terve külg oli sinine ja radioloogid ei suutnud otsustada, kas mu pöidlas on mõra või mitte. Ilmselt ei olnud. Või kui, siis väga väike :) Igatahes nädal aega läks trenni mõttes täiega metsa ja teine nädal oli ka selline hädaorg. Ei saa öelda, et intsident oleks kuidagi minu ja rattavahelisi suhteid parandanud. Samas ei teinud ka hullemaks. Ei pakkunud enne mingit rõõmu, ei paku ka nüüd. Niisama, pulsiga 110 umbes, mulle tegelikult täitsa meeldib rattaga tiksuda, aga kohe kui natuke on vaja tõusu sõita või tempot teha, kaob mul igasugune huvi ära ja on jube ebameeldiv. Sellegipoolest olen ma mõned korrad rattaga tööl käinud, no et sõita vähem autoga ja lisaks avastasin, et rattaga saan kiiremini tööle, kui ühistranspordiga, isegi kui sõidan kilomeetri võrra suurema ringi. Niisiis olen ma juba sada kiltsa sel aastal rattaga maha sõitnud, mis tähendab, et liigun isikliku rekordi graafikus, mis on vist 199,x km ühel aastal. Põhimõtteliselt on mul selle ületamiseks vaja veel 10 päeva rattaga tööle sõita, mis on täiesti tehtav.

Jooksust.
1) Kõigepealt tahtsin ma joosta Elva südaööjooksu. Aga lõpuks läks see projekt nii keeruliseks ja kalliks kätte ära, et loobusin. Jõle kahju oli, sest ma treenisin selle jaoks spetsiaalselt ja tahtsin seal 10 km isikliku reksi joosta.
2) Jooksin Võidupüha maratonil 21,1 km ja see jooks oli halb ja raske. Ei oska öelda, miks see nii vaevaline oli, aeg oli 5 mintsa kehvem kui Riias ehk siis 2.22 ja taastusin ka pikalt sellest. Võib-olla (aga ainult võib-olla) oli oma osa ka selles, et eelnevalt sai tehtud kole pikki tööpäevi ja magamamineku kellaaeg läks ka tavapärasest suvisest 02.00st kuskil tunnike edasi. Ja sinna starti sai ka otse kontori laua tagant kihutatud pärast poolikut tööpäeva ja need "otse roolist jooksud" ei ole eriti minu teema. Palav ja tuuline oli ka. Aga Riias oli ka palav, nii et see ei lähe justkui vabandusena arvesse.
3) Plaanisin joosta Mulgi maratoni 21,1 km, aga see võistlus jäeti lihtsalt ära.
Nii et kokkuvõttes pole mul mitte ühtegi sellist võistlust olnud, millega võiks rahul olla kasvõi natuke.
Aga iseenesest jooksukilomeetreid ikkagi tasapisi koguneb.

Rullsuuskadega olen ka sõitnud mõned korrad (kilomeeterid on hetkel umbes sama paju kui rattaga) ja tegin isegi ühe võistluse vahepeal, niisama trenni ja funi mõttes. Noh, rullivõistlusega on nii, et seal käib võistlus ainult iseendaga, sest see on nii marginaalne ala ja selline tavaline suusasõber eriti ei taha rulli sõita millegipärast. No ja nendega, kes sõidavad, ei ole jälle midagi võrrelda :) Aga tegelikult oli see väga lahe. Esiteks oli väga soe ilm, teiseks sai rullid korraldaja käest ja üpris lahe on üritada sõita kiiresti rullidega, mida sa pole kunagi varem alla pannud. Kokku oli vaja sõita 5 ringi Pirital ja mul oli enda jaoks eesmärk nr üks see otsast lõpuni püstijalu läbida ilma uute vigastusteta ja eesmärk nr kaks oli sõita see 14,5 km ära ajaga 1.05. Mõlemad õnnestus ära teha- ei kukkunud, midagi ei lõhkunud ära (väljaarvatud suurel hulgal vesiville kätel) ja aeg oli isegi gramm alla tunni. Tegin enamvähem kõige kiiremaid liigutusi, mis ma elus üldse teinud olin ja üldiselt olin rahul endaga. Väikse ajalise nihkega võiks natuke asju ümber hinnata kuna vahepeal olen ma saanud natuke targemaks ja võib-olla ka natuke osavamaks, aga tühja kah, las ta jääb. Igatahes oli tore ja muu ei ole oluline.

Järgmisena oli mul plaanis joosta Rakvere ööjooks. Aga nüüd ma avastasin, et mul on siis täpselt päriselt puhkus ja no kes teab, mis sellest saab :) Ühesõnaga planeerimises olen ma täiega feilinud järjekordselt.
Aga noh. Eks neid jookse tuleb veel ja veel.