Monday, February 19, 2018

Oijah..

Ega ei ole tore kirjutada, et kogu suusahooaeg on läinud täiesti pekki siiani. Aga nii see täpselt on olnud.
Kurat küll noh!
Algusest alustades tahtsin ma soojenduseks sõita Suusahullude öömaratoni, aga see jäi ära kuna lund ei olnud. No enne seda jäi niikuinii kõik ära, sest lund ei olnud.
Pärast seda jäin ma haigeks ja seoses sellega ei saanud minna  Tamsalut sõitma ega ka mitte Alutaguse maratoni ja lõpuks umbes kaks päeva enne Tartut oli mul peaaegu okei olla jälle. Ja see peaaegu täendab ka ikkagi ainult peaaegu. Aga selleks ajaks olid kõik rongid juba läinud, trennid tegemata ja polnud mõtet ega ka tahtmist lõhkuma minna. Seega vaatasin Tartu maratoni telekast ja netist. Kuna rajal oli väga palju tuttavaid, siis oli see ka päris tore tegevus iseenesest.
Siinkohal tervitused Tartusse, kodanikule, kes elegantse kergusega jälle 9 tunnise tööpäeva rajal tegi, jumal teab, mitmendat korda. Minu lugupidamine ja kummardused maani!

Kui nüüd lõpuni enda vastu aus olla, siis paranemine arvatavasti oleks läinud terakese kiiremini, kui ma poleks kohe suusatama läinud, kui natuke parem oli, sest kokkuvõttes suusatada ma ikkagi ei jõudnud kohe üldse ja pärast iga katsetust oli paar päeva veel hullem olla kui enne. Aga kuidas sa siis ei suusata, kui pool aastat lund oled oodanud. Ikka ju proovid :) Ja see nõiaring kestis umbes neli nädalat järjest. Vahepeal tekkis juba üpris lootusetu tunne, aga tasapisi ja suure vaevaga läksid ringid ikkagi üha pikemaks ja viimased korrad on juba natuke unistamist lubavamad olnud. Klassika kilometraaž ei ole ka enam null päris.
Talv veel kestab ja vaatame, mis teha annab.

Selle eest olen ma ära vaadanud peaaegu kogu olümpia ja lugenud läbi mõned raamatud. Eile lugesin vanu olümpiamängude raamatuid ja niimoodi ajalise distantsiga lugedes üsna muhe kirjandus pooleks murduvatest suusaabastest ja ka dopingust. Aastatest 1976, 1984 ja 1988. Lugege!

Monday, January 8, 2018

Ette- ja tahavaated

Kui natuke vaadata järgi aastale 2017, siis ei teinud see mind sendi eesti targemaks (küll aga vanemaks). Jooksukilomeeterid sai kokku rohkem kui kunagi varem ja jooksutrennid oleks pidanud ka olema justkui sihipärasemad ja loogilisemad kui kunagi varem, aga välja kukkus üks ajaloo kehvemaid hooaegu. Võibolla ma kunagi viitsin välja mõelda selle põhjuse, miks nii läks, aga hetkel ma laiutan küll endiselt käsi ainult.

Selle eest suusavorm oli täitsa tipsen-topsen, kuigi mul väga pole seda millegagi tõestada. Aga ma ise tean, et suusatada oli hea kerge ja täpselt sedasama võin ma öelda ka alanud hooaja kohta, et need paar korda, kui ma suusa lume sarnase asja peale olen saanud panna, on tunne olnud väga hea. Kuigi keset rohetavat metsa vihmasajus eelmise aasta kunstlumel 1,3 km ringil tiirutamine ei ole päris see, mis ma alguses mõtlesin suusahooaja all, on see ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Selles suhtes teeks küll suure kummarduse Jõulumäele, kus on ikka hullult punnitud, et inimesed natukenegi suusatada saaks. Aga no ei sõida ju sinna Tallinnast iga päev.

Joosta endiselt ei taha. Võibolla hakkan ma lihtsalt vanaks jääma. Aga võibolla võtan ma ainult natuke hoogu ja küll ma siis jooksen. Hetkel pole motivatsiooni, sest ma saan aru, et ma peaks rohkem panustama, et selle maratoniga lõpuks üks null teha, aga samas ma ei taha jälle rohkem panustada, sest mul pole ajalist ressurssi kuskilt väga võtta ja ma peaks hakkama juba ebamugavaid valikuid tegema. Aga need ei oleks jälle eriti mõistlikud. 
Niisama maratonide kogumine kui eesmärk omaette, ei paku mulle ka ideena midagi.  Noh ja kui maratoni ei taha joosta, siis võib väga vabalt kevadeni mitte joosta. Ühesõnaga ma poole jalaga olen ikkagi otsustanud juba loobuda.
Üleeile jooksin üle saja aasta esimest korda 10 minutit jooksulindil ja see oli üsna nüristav tegevus. Millegipärast on spordiklubis jooksulint niimoodi paigutatud, et otsevaates on suur kell ainult, mis üldse edasi ka ei liigu.  Samal ajal kui sõudekat tõmmates saab telekat vaadata, kusjuures sõudeka ajal ei ole kõrvaltegevus nagu vajalik eriti. Aga võibolla see ongi sellepärast nii, et inimesed ei unustaks ennast liiga kauaks jooksulindile, sest normaalne inimene peaks ikka õues jooksma.

Suusahooajaks on mul igasuguseid plaane, aga kisub vägisi sinnapoole, et need maratonid, mida ma kindlasti sõita tahan, ilmselt toimuvad, aga need on kõik klassika  maratonid ja klassikat saab meil siin ju hullult harjutada..:) Minul isiklikult on sel hooajal 0 km klassikat sõidetud. Aga eks seiklusjutud sellest ainult muidugi võidavad, sest mida sa ikka kirjutad, kui kõik on sujuv ja selge kui laul. Ikka kannatusest sünnib looming.

Tuesday, January 2, 2018

Hea uus aasta

Uue aasta puhul tervitaks kõiki suusasõpru pildiga jõululaupäevasest Jõulumäest
 
 
ja siis pildiga 1. jaanuarist 2018
 
Ehk siis new day- same shit.
 


Tuesday, December 5, 2017

Lund muidugi jälle ei ole

November möödus siuvilksti :) Mõttetu kuu, selles mõttes, et suusatada ei saanud meetritki.
Kui november diagonaalis kokku võtta, võib seda iseloomustada sellise muusikapalaga

Noh, et täitsa lõpp lihtsalt kui õudne, aga kuskil taustal ikka mõned õiged noodid olid ka kuulda. Tööd oli kohutavalt palju ja see hullumaja veel veidi aega jätkub, kuigi värv hakkab juba näkku tagasi tulema. Otsutasin, et kui tööpäev läheb üle 10 tunni, siis trenni ei lähe, isegi kui tunne on hea. Seoses sellega õnnestus kuidagi vist vältida ka ülekoormust ja tervena detsembrisse jõuda, mida võib iseenesest juba pidada tulemuseks. Sellegipoolest mõned trennid jõudsin ikkagi ära teha. Sealhulgas tegin ühe mõnusa pika rullitrenni. 3 tunnise. Aga põhiliselt on olnud sellised jõutrennid ja mõned ujumised ja paar imitatsiooni. Joosta endiselt ei taha veel. Kuidagi sai isu täis jooksust ja hetkel nii ongi. Ühest imika trennist tulin varem ära ja siis sörkisin koju, mingi 3-4 km, aga see vist ongi kogu novembri jooks.

Igasugu veidratel (kuigi mitte alati sugugi meeldivatel) asjaoludel sattusin viimase kuu jooksul kolm korda brontodele külla ja selle tulemusena võtsin terve kilo juurde, mis tuleks nüüd kuidagi maha tagasi saada.
Tegeleme!

Monday, October 30, 2017

Lumi



Muidugi tuleb esimese lume postitus. Juhei! :)
Sellel aastal tegin ma kõik targasti ja esimest lund maha ei maganud.
Oktoobri alguses said rehvid vahetatud ja suuskade olemasolu sai samuti fikseeritud ja mullasuuskadel parakas alt maha kraabitud. No et saaks kohe lennata, kui maha sajab. Et ei juhtuks nii nagu juhtus eelmisel aastal.

Ja lumi sadas ka- täpselt sinna, kus vaja oli.
Raske on kirjeldada seda rõõmu, millega oma suusad Harku metsa maha panin 26. oktoobril.
Ega ma alguses ikkagi kahtlesin, kas seda lund on nii palju, et tasub minna, aga mingi sisemine hääl sundis töölt ikkagi kihutama, vilkuvate kollastega gaasi vajutama ja kasvõi korraks suusa lume peale panema.
Ja sai suusatada nii et vähe polnud!
Mina isiklikult suusatasin suurest eufooriast ühe soojaga 3 ringi Harku metsas, mis on kindlasti kõige edevam suusahooaja algus, mis ma üldse kunagi teinud olen. Täitsa lõpp lihtsalt, kui lahe oli tühjas metsas 8 km pikkusel ringil sõita.Tunne oli hea ja oleks võinud veelgi sõita, kui olmelised küsimused poleks jalaga tagunud. Ja noh, eks rada hakkas ka suusa all tasapisi deformeeruma. Igatahes sai sõidetud piisavalt, et infantiilne naeratus ikkagi paar päeva püsis vaatamata kõigele muule. Ja kui ma sellele õhtule tagasi mõtlen, paneb see mind siiani naeratama.

Vot tak.

Aga siis tuli mingi imelik aastaaeg tagasi.
Eile avastasin, et maal olid lõpuks vaarikad valmis saanud.

Jooksmisest on kopp ees.




Monday, October 9, 2017

Veel paar jooksu


Maratoniga sai jalg lõpuks enamvähem soojaks joostud ja hooaja lõppu tegin paar natuke normaalsemat jooksu kah.
Kõigepealt jooksin Paidest Türile esimest korda elus. See oli üsna huvitav ettevõtmine, sest sisaldas keerulisi logistikaülesandeid, kui ma alguses pidin sõitma Tallinnast Pärnu, siis Paide, kust jooksin Türile ja siis oli vaja tagasi liikuda Paide-Pärnu- Tallinn. Kuidagi õnnestus see kõik lõpuks paika saada ja ära teha.
Päris tore jooks oli. Stardipauk tuli küll ilma igasuguse sissejuhatuseta ja veidi ootamatult, aga teisest küljest- stardiaeg oli ju juhendis kirjas ilusti :)
Nagu ikka- jooksin alguses liiga kiiresti minema ja siis hakkas tempo tasapisi langema. Joogipunkt oli alles Kirnas ehk siis 8. km tõusu all, mis jäi selgelt hiljaks minu jaoks. 8. km tõus küpsetas mõnusalt läbi ja edasi oli selline ühtlaselt langevas joones jooks, lõpuspurdi jaoks ei olnud mitte midagi kuskilt võtta. Vist isegi pool meetrit enne lõpujoont jäin peaaegu seisma ja astusin soliidselt üle joone . Aga kuna pole sellel aastal jooksnudki nii lühikest võistlust, siis järelikult pole ka nii kiiresti jooksnud ja mis seal siis imestada üldse ongi. 13,6 km siis ja aeg oli 1.22 midagi. Ehk siis enamvähem juba peaaegu nagu hakkas vorm tulema. Ja tunne oli ka juba täitsa nitševo.


Ja siis ma jooksin Tartus 10 km. See oli selline ratsionaalne jooks, et kuna mul oli lõuna-osariikides vaja õiendada mõningaid sotsiaalseid võlgu, mis paratamatult lõppesid ka üleliigsete kalorite tarbimisega, siis 10 kiltsa tundus olevat paras bilansi tasakaalustamise koht.
Tartus oli alguses kõik hästi. Tunne oli hea ja puhanud ja mõtlesin, et jooksen kuskil 56 minutit ja natuke (rekordit püüdma ikka noh). Aga siis hakkasid juhtuma mingid imelikud asjad ja enne starti ma tundsin, et kurat, sees keerab kuidagi kahtlaselt. Aga see läks justkui üle.
Stardist jooksin ma ära veel kiiremini kui Paides :) Aga siis tuli Karlova tõus ja see osutus raskemaks, kui ma olin arvestanud. Seal tõusu otsas hakkas mul uuesti kuidagi väga imelik ja pidin tempot allapoole korrigeerima. Kuna rada sai enamvähem enne ikkagi üle vaadatud, siis Sõpruse sillast edasi oleks pidanud minu arvestuste kohaselt justkui sile maa olema ja ainult vajuta. Tegelikult muidugi ei olnud. Ikka oli mitu väikest tõusukest veel. Aga sellega ei olnud ma üldse arvestanud. Ja sees ikka keeras päris lahedalt. Joogipunktis lihtsalt seisin rahulikult ja jõin ainult vett, sest kartsin, et kogu hommikusöök tuleb välja.
Enne lõppu suutsin ikka kuidagi kokku võtta ennast ja vähemalt viimased sada meetrit spurtisin korralikult 10 kohta ettepoole umbes.
Kokkuvõttes jäi rekord jooksmata, aga selle hooaja kiireim jooks oli küll. Kuigi Paide-Türiga vahe on selline kosmeetiline.
Aeg oli 58 koma midagi.

Vot. Sellega vist hakkab jooksuhooaeg üldiselt otsa ka saama. Ühe kümneka teen äkki veel, kui viitsin. Võib-olla ei viitsi ka.

Tuesday, September 12, 2017

SEB 2017

Viimastel päevadel on SEB- teemalist infomüra igast kanalist niigi oksendamiseni olnud.
Seega ma teen oma SEB lühidalt, lakooniliselt ja detailidesse laskumata: kannatasin ära, raisk! :)
Napilt ja sõprade abiga. Oli halb ja vaevaline nagu kogu hooaeg olnud on. Silm ei säranud ja polnud tore.

Aeg oli täpselt sama, mis eelmisel aastal Helsinkis ehk 5.44 ja mingid kopikad.  Rõõmustada pole põhjust, aga kurvastada tegelikult ka mitte. Oli selline vaimu virgutav psühholoogiline harjutus. Uusi vigastusi ei ole ja vanad asjad ei seganud tegelikult. Lihtsalt sattus olema niigi kehva hooaja kehv päev.
34. km. Ainuke ilus hetk sellel maratonil.
Aitäh Pille! :))

Noh, nüüd on kaelast ära ja jälle hea rahulik. Ei taha tükk aega ühtegi maratoni joosta :)
Püüan selle kiirelt ära unustada ja  tasapisi suusahooajaks valmistuma hakata.