Monday, November 7, 2016

2x 10

Jooksuhooaja lõppu kirjutaks siis kahest jooksust, mis sai pärast seda joostud, kui ma lubasin, et kunagi enam ei jookse (millest nädal hiljem sai "kunagi ei jookse maratoni" ja veel natuke hiljem "sellel aastal enam ei jookse maratoni").
Kaks nädalat tagasi jooksin Pärnus  rannajooksu, mis oli 10 km pikk. Ilm oli vihmane ja tuuline, aga mõtlesin, et alla tunni võiks ära punnitada, sest tegelikult mulle selline ilm sobib üsna hästi. Ja sain kah ilusti 58.02, mis tähendas, et maraton oli edukalt ära põetud arvatavasti.
Muidu oli ka Pärnu jooks tore, aga Pärnu jooksud ongi kõik toredad. Noh, eelkõige seetõttu, et seal on ju täitsa sile maa st et iizi-iizi, ükskõik mis olekus läbi ikka koperdab enamvähem enda jaoks rahuldava ajaga  :)

Nii. Ja Ida- Virumaal siis ka tegin  Esimesel Naistemaratonil 10 km. No kesse teadis, et sajab pool meetrit lund maha selleks kuupäevaks? Aga vat sadas ükskord elus ometi. Ja kuna juba lubatud sai, siis tuli minna.
Auto aknast avanesid maalilised vaated, igal pool oli lumi. Kui ma mõtlesin sellele, et kohe ma jooksen kogu selle postkaardivaate keskel, libedal ja jäisel rullirajal 10 ringi asfalditossuga, siis see mõte tundus mulle nii ajuvaba, et seda errorit mu ajus ei ole kuidagi võimalik lihtlausete ega ka mitte keerulisemate lausekonstruktsioonide abil selgitada.
Aga ma jooksin. Lahe jooks oli jälle, selline mõnusa kiiksuga. Ja ilmastikuolud tegid selle päris suure kiiksuga jooksuks. Ringitamine oli päris lahe, mulle sobis täitsa, ühtlasi oli väga hea ülevaade rajal toimuvast. Ja eilsest alates on mu 10 km isiklik rekord joostud suusariietes, 1 km pikkusel rullirajal -6 kraadiga ja lumega. Vot nii. 25 sekki parandasin isiklikku ja uus rekord on 56.52.

Järelikult olen ma vahepeal midagi õigesti ka teinud. Ja las selle helge teadmisega see hooaeg lõppeb. Ma muidugi kõige parematel päevadel pole lihtsalt nii lühikest maad jooksnud aja peale, aga las see praegu jääb mu enda teada :)

Siit edasi on lumi ja suusad ja valleraa! :)


Friday, November 4, 2016

Esimene lumi


Ajaloo huvides fikseeriks fakti, et esimest korda sadas lumi maha sel aastal 25. oktoobril. Jee!
No see sulas küll lõunaks ära, aga sellegipoolest nunnu ja armas ja puha. Noh, paar ilupilti sai ära tehtud ja läinud ta oligi.
Elevust veidi tekitas, aga mitte nii palju, et oleks nagu hakanud seetõttu veel rehvivahetusele mõtlema või muid otsustavaid samme talve suunas astuma.

Aga ülla- ülla.. nädal hiljem siis suusalumi plaksti kohal.
Mina selleks igatahes valmis ei olnud. Kõigepealt ei viitsinud minna rehve vahetama ja siis oli kohe ka megajärjekord, mis tähendas, et liikuda tuli ühistranspordiga. Mis tähendas, et ma ei viitsinud ka suuski hommikul kohe kaasa vedada ja isegi neid mitte otsima hakata.
Sellegipoolest tegin lõuna ajal metsas väikse tiiru ja jalutasin suusaraja läbi. Kannatas mullasuusaga peale minna küll. Niisiis valmis pika mõttetöö tulemusena peas keeruline skeem, kuidas õhtul minna suusatama, nii et ei peaks oma suverehvidega linnavahel rallitama.


AGA. Kodus selgus, et nuta või naera, suuski ei ole. No mitte ühtegi.
Ja siis mulle meenus, kuidas ma ühel ilusal juulikuu päeval Jõulumäel suusatamas käisin. Loomulikult oli mul vaja sinna kõik suusad kaasa võtta, mis mul üldse olemas on, sest ega ju polnud õiget ettekujutust ka, millised on juulikuised suusaolud ja jõle edev oli keset suve suusakotti autost välja tõsta ja teha nägu justkui valiks suuski. Ja sealt edasi meenus hetk, kui ma tõstsin kõik oma suusad kotiga Pärnus autost maha.
Nojah. Igatahes seal nad nüüd siis on. Ja mina istun hommikust õhtuni põhimõtteliselt suusaraja kõrval. Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Lisaks sellele olen ma pannud mingitel segastel asjaoludel ennast nädalavahetuseks kirja hoopis ühele jooksule kuskil Ida-Virumaal ja ma ei saa sellest ka loobuda, sest see on omakorda üpris mitmetahuline projekt. Nii et esimest korda elus hakkan ma lume sees jooksma, lisaks lubatakse lumesadu nagu kotist.
Vot. Lumi on. Auto on. Aega on. Suuski pole.
Milline raiskamine.
Üks õlu palun.

Monday, October 3, 2016

Tartu Linnamaraton

10. maraton läks hoopis teistmoodi, kui plaantud oli.
Algne plaan oli, et mina jooksen Tartus rekordi ja noor ja lootustandev sarikirjanik ootab mind on trükisooja raamatuga finišis, et siis teeme ühe laheda friikpildi sarjast "kuulus ja kummaline" või umbes nii, aga noh.. tegelikkuses, nagu ikka, läksid asjad hoopis teisiti.
Alustades sellest, et raamat ei saanud valmis.

Kui ma reede õhtul Tartusse jõudsin, oli torm vaibubud ja igati tore ilm oli juba. Taksojuht rääkis, et päeval oli päris kole olnud, aga kae imet- õhtul jäi järsku kõik vaikseks.

Enne starti oli kõik peaaegu hästi. Välja arvatud asjaolu, et jänes, kellel oli 4.45 särk seljas, ei olnud küll see mees, kes välja kuulutatud oli. Ja loomulikult oli ka tuul tõusnud.
Stardist edasi oli mul kohe esimesest meetrist alates seekord raske. Esiteks 4.45 jänes jooksis tempoga 6.20, aga mul oli jalg ikka jube kange tol hommikul ja ma otsustasin kohe, et jään natuke maha, aga jooksen kella järgi ja püüan joosta 6.45 kilomeetreid.  Seega jäin kohe alguses üksi ja jooksin 4.45 ja 5.00 grupi vahel. 4.45 grupiga vahe muudkui tasapisi kasvas, kuigi ma jooksin alguses ilusti 6.45 kõik kilomeetrid. Esimestel kilomeetritel tuul ei seganud, aga kuskil 15. km edasi, kui olime kuskil agraarpiirkonnas, läks asi päris käest ära. Väga nüri oli selle tuulega võidelda, tempo langes ja 5 tunni omad jõudsid mulle järgi just enne 20, km joogipunkti. Kahjuks olin energiast täiesti tühi ja polnud mitte mingeid ressursse kuskilt võtta. Lootused olid muidugi pandud ka Contrale, et laulab midagi või viskab mõne vaimuka riimi, aga tal parasjagu ei olnud ka laulutuju ja nii rühkis 5 tunni punt tihedalt koos ja suht vaikuses minema ja minu vaimu see kuidagi ei ergutanud.
Niisiis oli mul piisavalt kaua aega leppida mõttega, et see maraton läheb perse (vabandust!). 21-28 km mõtlesin ma igatahes mitmeid kordi katkestamisele, sest kui rekordit niikuinii ei jaksa joosta, võiks vähemalt protsessi nautida, aga see vastutuult murdmine oli kõike muud kui nauditav.
Aga jooksumaratoni põhimõtteliselt ei katkestata minu arust. Tegelikult lähebki just selles punktis põnevaks, kus kõik on juba metsa läinud. Et misasja sa siis mõtled ja tunned ja kuidas sa sealt ikkagi lõpuks koju tuled. Ja mis sa sellest kõigest pärast arvad. Raja peal jõuad sa niikuinii kõike arvata. No elust ja inimestest ja maratonist ja üleüldse :D

Aga siis kui see õuduste maa lõpuks linna tagasi keeras, oli linnavahel täitsa talutav joosta ja kohe ootas mind ees 30. km teeninduspunkt, mis tegelikult asus küll 32. km alguses.
Ja seal ootasid mind Mairi magneesiumiga ja Pille tordiga! Juhuu! Juubelimaraton ikkagi. Ei mäletagi, et oleks elus varem niimoodi süüdimatult supilusikaga karbist sefiiritorti sisse ajanud. Aga see tort oli ikka paganama hea ja õiges kohas.

Selles punktis oli ka üks Kevin, kes oma esimest maratoni jooksis. Pakkusin talle ka torti, aga ilmselgelt ei olnud tal tordi isu :)
Keviniga jooksime edasi koos ja ajasime juttu. Kui ma talle ütlesin, et mul on kümnes maraton, läksid tal silmad suureks kui alustaldrikud ja ta hüüatas, et "mis sul viga on!" :) Mingil hetkel hakkas tal jälle parem ja ta jooksis eest minema, varsti kadus ka nägemisulatusest.

Üldiselt sealt 30. punktist edasi oli palju kergem juba. Lõpuni polnud enam eriti tühjagi maad, vastutuult lõigud olid lühemad, kuigi oli endiselt väga ebameeldivaid lõike. Kuskil 5 km enne lõppu sain teada, et minu seljataga on veel kaks inimest. Üks neist jooksis minust mööda ja taga paistis tühjus. Aga mingil hetkel umbes 4 km enne lõppu oli ees nägemisulatuses jälle Kevin ja tagant paistis juba Leili, mis tähendas, et läks finišiheitluseks :) Kevini sain kätte ja jooksin enne tõusu juba vahe sisse. Toomemäel olime umbes 50 meetriste vahedega mina, siis Kevin ja siis Leili. Kui rada seal üleval keerutas, vaatasin, et Leili oli saanud joogipunktis Kevinist mööda. Aga laskumisega sai Kevin jälle Leilist mööda ja sellises järjekorras üle joone ka tulime.
Ajast ei ole mõtet jälle eriti midagi rääkida.

No mis ma oskan öelda. Pärast 10 korda maratoni läbimist tuleks vist leppida tõsiasjaga, et ei ole sellel alal lihtsalt andekas ega viitsi ka piisavalt pingutada vist ja võib-olla mitte enam joosta maratoni.
Võib-olla tuleks otsida mõni lihtsam hobi a la käsitöö või koorilaul.
Ma igatahes mõtlen selle peale.



Monday, September 26, 2016

Saue sügisjooks

Vat sellise jooksu valisin kõikidest nädalavahetuse jooksudest seekord, et paar kiiremat liigutust teha,
Varem ei ole ma sellisest jooksust midagi kuulnud ja pole sinna ka kogemata mitte sattunud.
Aga seekord sattusin.
Ega mul väga ettekujutust ei olnud, missuguse ajaga ma suudan sprintida 6,6 km, sest pole sel aastal ühtki nii lühikese jooksu starti teinud.
Jooks oli selline armas nunnu ja meeldivalt väheste osalejatega (100?) kohaliku tähtsusega sündmus.
Selline elutervet spordirõõmu levitav sündmus, kui nii võib öelda. Osavõtutasu ei olnud ja pärast anti tomateid.

Niih. Stardist kihutasin ma kohe minema, ei olnud vaja trügida ega midagi, ainult küta. Noh, esimese kilomeetri ma jooksin ma alla 5 minuti, mis tähendas, et järgmised 4 km püüdsin kuidagi toibuda sellest esimesest kilomeetrist ja tempo muudkui kukkus. Aga siis kui 5 km täis sai, olin lõpuks kuidagi õiges rütmis ja kannatas jälle juurde keerata tempot. Ühesõnaga klassikaline viga, mida ma idioodi järjekindlusega iga kord teen. Selles mõttes on minuga kohe kindlasti kõik väga hästi :)
Tegelikult oli rada ainult 6.3 km minu kella järgi, selline mõnus ühtlane tõusudeta rada. Päris mugav.
Aeg oli vist 34.48 enamvähem, ametlikku protokolli pole leidnud, aga no paar sekundit siia/sinna ei oma ka väga tähtsust.
Tähendab, et vorm on päris hea,

Tartu jaoks on strateegia sama, mis eelmine aasta. 4.45 jänesega jooksen kuni jõuan ja kui 5 tunni oma järgi jõuab, siis on jälle pekkis :) Tore on see, et mõlemad jänesed on samad, kes eelmisel aastal ja ka stardis suht samad näod, kes eelmisel aastal. Nii et tuleb selline päris muhe jooks arvatavasti.


Tuesday, September 13, 2016

SEB 21,1 km

Ma ei tea, kas siin on üldse vaja midagi rohkem kirjutada, kui et oli järjekordselt täiesti kohutav ilm.
Vedas, et pikali ei visanud raja kõrvale. Kui Tartus kevadel oli umbes sama soe, siis Tartus oli vähemalt võimalik varjus joosta. Aga see Pirita tee lauspäiksega on ikka totaalne killer. Ja asfalt!

Alguses oli kõik väga hästi. Stardist minnes pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, sest jalg oli nii kerge ja tunne nii hea. Mulle tundub, et mul pole AASTAID sellist kerget tunnet olnud kui seekord. Püüdsin hoida, et ei jookseks alla 6 minuti kilomeetrit, aga mõned ikka natuke läksid.

Jamaks läks pärast tagasipööret Pirital. Siis ei olnud enam ühtegi puu varju ega ühtki pilvepoegagi. Ainult päike lagipähe. Õudne lihtsalt. Õnneks ma kodunt välja astudes keerasin ümber ja võtsin nagist mütsi ja see ikka natuke leevendas.
Tempo muudkui langes, aga kui kuumafaktor kõrvale jätta, siis vist ei olnud väga raske, sest kõndida ühtki sammu vaja polnud, kuskilt kangeks ega valusaks ei jäänud ja kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks vast natuke veelgi joosta jaksanud. Viimane kilomeeter oli küll vaevaline ja tundus nagu oleks jõhkrast seinast vaja üles minna olnud. Tegelikult siis Eesti Draamateatrist Vabaduse väljakuni, kus justkui kerge mõtteline tõus võib-olla tõesti on :)
Pärast finišjoont kaanisin kolme sekundiga sisse pudeli spordijooki ja tundsin, et kerge värin on kehas ja tahaks veel juua. Oleks tahtnud korraks pikali visata, aga selles suhtes see Tallinna finish eriti võimalusi ei paku.
Niisiis trampisin koju ja pikutasin seal. Kergelt oli süda paha. Aga pärast ohtrat vee kaanimist ja mõningast pikutamist oli kõik okei. Vaatasin oma numbreid ka ja ossa raks, mis mu pulss teinud oli. Keskmine pulss 177 ja viimase kilomeetri pulss 189. Voaaah. Pole ammu selliseid numbreid näinud. Kusjuures ma oma arust jooksin rahulikult ja väikse varuga. See vist on täpselt see, mismoodi kuumadel jooksudel pilt tasku visatakse. Nagu üks tuttav jooksja rääkis, et jooksed-jooksed ja polegi nagu väga häda ja siis järsku plaks jalapealt lihtsalt kukud ümber. Õnneks tuli finišjoon enne vastu.

Kui nüüd siit edasi vaadata, siis eelmisel aastal jooksin Tallinnas pooliku 2.15, sellel aastal 2.17. Kolm nädalat hiljem jooksin Tartus maratoni 5.05, nii et väljavaated alla 5 tunni joosta ei ole just eriti roosilised, aga ei maksa sellest väga kaugeleulatavaid järeldusi siiski ka teha.

kkkk
HAAH! Esimene võistlus koledate roosade tossudega. No siis polnud keeruline ka enam neoonsärk selga tõmmata. Kui juba, siis juba! :D
Õnneks see mure, mis mind nende tossudega algusest peale on seganud, seekord ei seganud üldse. Võib-olla siis tõesti jalg hakkab harjuma.







Tuesday, September 6, 2016

Tartu paneb šampused külma

Suvi märkamatult mööda hiilinud ja selle suve koondnimetus oleks vist ilusad tühjad rannad, sest neid sattus sel suvel kuidagi ootamatult palju ette.
Näitkeks selle aasta lemmik rand oli selline ja see asub kuskil, kus Kurzeme, Vidzeme ja  Zemgale kokku saavad. Ehk siis lahedaid kohti leiab ikkagi ka väga lähedalt, oska ainult otsida.

Ja eelneva väite kinnituseks veel üks tühi ilus rand ja see on Osmussaare rand ehk siis veel lähemal. Väga sheff saar. Kohe kahju oli tagasi sõita.


Muidu ei maksa arvata, et ma niisama nina nokin. Õhtuhämaruses on nähtud juhtumas selliseid ennenägematuid asju.


Tallinnas on plaanis joosta üks ring ehk 21,1 km ikkagi, kuigi ma enne ütlesin, et 10 joosken. Start on väga halval kellaajal kui kindlasti paistab päike lagipähe, aga noh, kannatame ära.
 
10. maraton tuleb Tartus.








Monday, August 15, 2016

Helsinki City Marathon

Alustades sealt, kus just läks huvitavaks, kirjutan lahti natuke, mis siis ikkagi juhtus.
Suures hädas komberdasin arsti juurde, kus siis arstionu ragistas mu selja ilusti paika, nii et puusad olid ühekõrgusel (mõni emakeelemaniakk võiks öelda, kas see sõna kirjutatakse kokku või lahku) jälle ja mõlemad jalad korraga maha ulatusid. Ühtlasi ütles ta, et kogu probleem on alguse saanud õlavigastusest, kust see siis omakorda ronis mööda selga diagonaalis alla, mille peale ma olin väga üllatunud, sest ainult selg ju nagu valutas ja oli kõver. Mõtlesin, et ahh, mis ta ka teab.
Aga kohe, kui ma sealt uksest välja astusin, sain ma aru, et tõepoolest, mul on ikka õlg tõesti jube valus. Kui selg hakkas kohe paremaks minema, siis õlg paranes kauem ja kaks nädalat hljem oda visates ei olnud kaugeltki veel päris korras asi. Aga ikkagi paranes tasapisi ja järjekindlalt.

Mis vigastusele eelnes, oli see, et olin just teinud ära pikad jooksud ehk üsnagi väsinud ja kuskile piiri äärde ikka treeninud, pärast mida loopisin esmaspäeval 5 kilost topispalli ja kohe otsa teisipäeval tegin rullidega tõusul rõvedas tuules seda kõige vastikumat harjutust, kus tuleb jalad paigal hoida ja siis käte abil edasi liikuda ja noh.. küllap seal ongi kõik vastused. Kõik. Järgmine päev oligi tuksis.
Pärast seda päeva pole ma kordagi rulle alla pannud.

Niisiis  läksin Helsinkisse testima, mis värk on, kas kõik koos püsib ja vaim peab vastu.
Läksin sinna täitsa üksi ja arvestades mu orienteerumis- ja organisatoorseid võimeid on see märkimisväärsem kui maraton iseenesest. Kuna start oli alles kl 15, siis oli plaan hommikul esimese laevaga minna ja viimasega tulla, lootuses, et ma ära ei eksi. Vaatasin, et stardist laeva väljumiseni on 6h ja 30 min, et kuskil 5.30 ikka ära jooksen ja peaks jõudma ilusti.
Aga nii kui ma laevas kaerahelbepudruga maha istusin, koputati õlale, et "kuule, sa oled kindlasti C, sul on Sparta sokid jalas". Ja kõrvallauast leidsime veel ühe maratoonari, keda ma esimese hooga ära ei tundnud, sest ma olen teda ainult dressipükstes näinud ja mu nägudemälu on kohutavalt halb. Seega olid orienteerumismured lõppenud juba enne kui need alatagi jõudsid. Kappasime koos Kisahalli, kus meil oli peaaegu 4 tundi stardini vaja ära sisustada. Sellega seoses muidugi juba hakkas juhtuma igasugust huumorit, sest ega need maratoonarid on kõik küllaltki värvikad kujud.

Enne starti avastasin, et olin võtnud kaasa valed kõrvaklapid, mis ei sobinud sugugi mu mp3 mängijaga. Ja juba tundsin, et reie tagumine lihas on kange kuidagi ja ega pärast stardipauku paremaks ei läinud, jooks oligi selline kange ja puine ja powernupp oleks justkui maha keeratud. Lisaks kallas esimene 10 km vihma kui ämbrist ja oli ka üsna tugev tuul, mis pani mind muretsema oma värskelt paranenud õla pärast. Hiljem jäi vihm järgi, aga tuul oli lõpuni üsna tugev.
Muidugi panin ma selga täiesti vale särgi, mis tähendas, et kaelakett (millega ma olen jooksnud kõik 9 maratoni) hakkas kuidagi lollakalt hõõruma ja hetkel näeb siis kael välja selline nagu oleks tegemist olnud poolikuks jäänud giljotiinitööga :)
Esimest korda sain maratonil ka vesivillid, arvatavasti sellest, et juba stardis olid jalad läbimärjad ja kõik hõõrus, mis vähegi võimalik. Aga nende olemasolu ma märksin alles pärast finišit.
Esimese poolega maratonist probleeme ei olnud. Kerge ei olnud muidugi ja tõusud olid ka korralikud, mida ma arvatavasti ka liiga uljalt jooksin alguses. Aga teise ringi alguses hakkaski kergelt tunda andma diagonaal paremast õlast vasaku puusani ja tempo langes. 5 tunni õhupallid libisesid tasapisi eest ja mõtlesin, et las lähevad, isegi nagu kahju ei olnud. Tulin vaikselt omas tempos ja võtsin kilomeeter korraga. Noh, mingist hetkest alates ei tulnud jooksmisest suurt midagi välja. Jalad olid kanged, õlg tegi haiget, selg oli valus ja siis sai vaikselt tuldud nii nagu kannatas, Eesmärk oli igal juhul finišisse kulgeda ja mitte asju hullemaks teha kui nad juba niigi olid. Kui 5.30 jänesed tulid, läksin nendega kaasa kuni tõusu alguseni, tõusul tuli lihtsalt käsi laiutada ja nentida tõsiasja, et täna on nii. Samas jättes kõrvale asjaolu, et väga joosta ei saanud, oli mul väga mõnus seal rajal olla. Kellast oli ka täiesti ükskõik mingist ajast edasi.
Ühtlasi hakkas enne veidi finišit selgeks saama, et laevale jõudmine läheb ikkagi väga kriitiliseks ja kui ma ei jõua, on mul vaja uut laevapiletit ja orgunnida öömaja, seega võtsin ennast kuidagi kokku ja viimased 4 km ei kõndinud ühtegi sammu. Puhas majanduslik kalkulatsioon ikka sundis liigutama. Sain selle maaga kätte 9 jooksjat ja oi kui mõnus tunne see oli.
Finišis oli ikka pagana hea olla. Ainult maratoni kiiksuga inimesed teavad, mis on maratoni finiš, ükskõik kui raske seal vahepeal on ja mitu korda sa seal sured. Või siis et seda enam.

Muidu mulle Helsinkis meeldis see, et oli väga palju kaasaelajaid ja ergutajaid, inimesed plaksutasid akendel ja tänaval praktiliselt keegi tuimalt mööda ei kõndinud. Kuidagi lahe oli, et maraton läks inimestele nii palju korda. Palju väikseid lapsi oli raja ääres, kes tahtsid plaksu lüüa ja see oli armas. Medali pani ka mulle kaela üks väiks poiss.
Rada oli ka päris huvitav, palju tõuse, lisaks palju sildu (mis olid libedad) ja ilusaid merevaateid.
Aga toitlustuspunktid olid tagasihoidlikud. Hapukurgi ja banaaniga kõik piirdus, mistõttu esimest korda oma maratoniajaloos kaalusin ma järgmisel hommikul pärast maratoni vähem kui starti minnes. Ses mõttes tasus minna :)

Nii. Esimene asi, mida ma finišis nägin, oli kohv. Jee! Hingasin kohe tassikese sisse ja hakkasin mõtlema, mis edasi. Pärast finišijoont oli staadionilt välja saamiseks kõndida 100m koridor ühtpidi ja siis veel 100 m tagasi, selle asemel, et oleks saanud otse väravast välja. Seal koridorides topiti mulle kätte erinevaid kotte nänniga ja neid oli palju. Aga aeg muudkui tiksus. Kui pakihoiust koti kätte sain, oli kell 21.02, mis tähendas, et tegelikult olin ma juba hiljaks jäänud ja 2 mintsa tagasi oleks pidanud juba laeval  check-in tehtud olema. Aga mõtlesin, et lähen riskin, mine tea ehk ikka õnnestub järele ujuda lahkuvale laevale.
Taksopeatust otsides trampisin staadionilt välja kõigepealt vales suunas, aga sealt juhatasid inimesed õige teeotsa kätte. Taksojuht andis endast parima, kuigi see Helsinki foorindus on selline, et õudne lihtsalt. Terminali ees ma olin viis mintsa enne laeva väljumist.
Ja siis ma jooksin selle päeva kõige kiiremad 100 meetrit. Mul olid maratoni riided seljas, medal kaelas, hunnik kotte käes ja arvatavasti oli see üpris äge vaatepilt. Igatahes inimesed terminalis plaksutasid ja ergutasid :D Ja laevale ma sain.

Üldiselt püsisid ikkagi kõik vigastatud jupid enamvähem koos ja kuigi iseenesest läks kõik täiesti untsu, on emotsioon kuidagi idiootselt positiivne. Õlg vajab veidi tohterdamist, aga midagi hullu pole vast. Eks ma ise tegin kõik selleks, et oleks võimalikult raske ja raja valisin ka liiga raske. Halva ilma vastu muidugi poleks saanud midagi teha, aga muud komponendid on lihtsasti kohendatavad siit ja sealt. Teoorias vähemalt... heh :)

Järgmine on juubelimaraton. Kümnes juba. Tuleks joosta šampusega läbi või midagi.