Tuesday, September 13, 2016

SEB 21,1 km

Ma ei tea, kas siin on üldse vaja midagi rohkem kirjutada, kui et oli järjekordselt täiesti kohutav ilm.
Vedas, et pikali ei visanud raja kõrvale. Kui Tartus kevadel oli umbes sama soe, siis Tartus oli vähemalt võimalik varjus joosta. Aga see Pirita tee lauspäiksega on ikka totaalne killer. Ja asfalt!

Alguses oli kõik väga hästi. Stardist minnes pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, sest jalg oli nii kerge ja tunne nii hea. Mulle tundub, et mul pole AASTAID sellist kerget tunnet olnud kui seekord. Püüdsin hoida, et ei jookseks alla 6 minuti kilomeetrit, aga mõned ikka natuke läksid.

Jamaks läks pärast tagasipööret Pirital. Siis ei olnud enam ühtegi puu varju ega ühtki pilvepoegagi. Ainult päike lagipähe. Õudne lihtsalt. Õnneks ma kodunt välja astudes keerasin ümber ja võtsin nagist mütsi ja see ikka natuke leevendas.
Tempo muudkui langes, aga kui kuumafaktor kõrvale jätta, siis vist ei olnud väga raske, sest kõndida ühtki sammu vaja polnud, kuskilt kangeks ega valusaks ei jäänud ja kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks vast natuke veelgi joosta jaksanud. Viimane kilomeeter oli küll vaevaline ja tundus nagu oleks jõhkrast seinast vaja üles minna olnud. Tegelikult siis Eesti Draamateatrist Vabaduse väljakuni, kus justkui kerge mõtteline tõus võib-olla tõesti on :)
Pärast finišjoont kaanisin kolme sekundiga sisse pudeli spordijooki ja tundsin, et kerge värin on kehas ja tahaks veel juua. Oleks tahtnud korraks pikali visata, aga selles suhtes see Tallinna finish eriti võimalusi ei paku.
Niisiis trampisin koju ja pikutasin seal. Kergelt oli süda paha. Aga pärast ohtrat vee kaanimist ja mõningast pikutamist oli kõik okei. Vaatasin oma numbreid ka ja ossa raks, mis mu pulss teinud oli. Keskmine pulss 177 ja viimase kilomeetri pulss 189. Voaaah. Pole ammu selliseid numbreid näinud. Kusjuures ma oma arust jooksin rahulikult ja väikse varuga. See vist on täpselt see, mismoodi kuumadel jooksudel pilt tasku visatakse. Nagu üks tuttav jooksja rääkis, et jooksed-jooksed ja polegi nagu väga häda ja siis järsku plaks jalapealt lihtsalt kukud ümber. Õnneks tuli finišjoon enne vastu.

Kui nüüd siit edasi vaadata, siis eelmisel aastal jooksin Tallinnas pooliku 2.15, sellel aastal 2.17. Kolm nädalat hiljem jooksin Tartus maratoni 5.05, nii et väljavaated alla 5 tunni joosta ei ole just eriti roosilised, aga ei maksa sellest väga kaugeleulatavaid järeldusi siiski ka teha.

kkkk
HAAH! Esimene võistlus koledate roosade tossudega. No siis polnud keeruline ka enam neoonsärk selga tõmmata. Kui juba, siis juba! :D
Õnneks see mure, mis mind nende tossudega algusest peale on seganud, seekord ei seganud üldse. Võib-olla siis tõesti jalg hakkab harjuma.







Tuesday, September 6, 2016

Tartu paneb šampused külma

Suvi märkamatult mööda hiilinud ja selle suve koondnimetus oleks vist ilusad tühjad rannad, sest neid sattus sel suvel kuidagi ootamatult palju ette.
Näitkeks selle aasta lemmik rand oli selline ja see asub kuskil, kus Kurzeme, Vidzeme ja  Zemgale kokku saavad. Ehk siis lahedaid kohti leiab ikkagi ka väga lähedalt, oska ainult otsida.

Ja eelneva väite kinnituseks veel üks tühi ilus rand ja see on Osmussaare rand ehk siis veel lähemal. Väga sheff saar. Kohe kahju oli tagasi sõita.


Muidu ei maksa arvata, et ma niisama nina nokin. Õhtuhämaruses on nähtud juhtumas selliseid ennenägematuid asju.


Tallinnas on plaanis joosta üks ring ehk 21,1 km ikkagi, kuigi ma enne ütlesin, et 10 joosken. Start on väga halval kellaajal kui kindlasti paistab päike lagipähe, aga noh, kannatame ära.
 
10. maraton tuleb Tartus.








Monday, August 15, 2016

Helsinki City Marathon

Alustades sealt, kus just läks huvitavaks, kirjutan lahti natuke, mis siis ikkagi juhtus.
Suures hädas komberdasin arsti juurde, kus siis arstionu ragistas mu selja ilusti paika, nii et puusad olid ühekõrgusel (mõni emakeelemaniakk võiks öelda, kas see sõna kirjutatakse kokku või lahku) jälle ja mõlemad jalad korraga maha ulatusid. Ühtlasi ütles ta, et kogu probleem on alguse saanud õlavigastusest, kust see siis omakorda ronis mööda selga diagonaalis alla, mille peale ma olin väga üllatunud, sest ainult selg ju nagu valutas ja oli kõver. Mõtlesin, et ahh, mis ta ka teab.
Aga kohe, kui ma sealt uksest välja astusin, sain ma aru, et tõepoolest, mul on ikka õlg tõesti jube valus. Kui selg hakkas kohe paremaks minema, siis õlg paranes kauem ja kaks nädalat hljem oda visates ei olnud kaugeltki veel päris korras asi. Aga ikkagi paranes tasapisi ja järjekindlalt.

Mis vigastusele eelnes, oli see, et olin just teinud ära pikad jooksud ehk üsnagi väsinud ja kuskile piiri äärde ikka treeninud, pärast mida loopisin esmaspäeval 5 kilost topispalli ja kohe otsa teisipäeval tegin rullidega tõusul rõvedas tuules seda kõige vastikumat harjutust, kus tuleb jalad paigal hoida ja siis käte abil edasi liikuda ja noh.. küllap seal ongi kõik vastused. Kõik. Järgmine päev oligi tuksis.
Pärast seda päeva pole ma kordagi rulle alla pannud.

Niisiis  läksin Helsinkisse testima, mis värk on, kas kõik koos püsib ja vaim peab vastu.
Läksin sinna täitsa üksi ja arvestades mu orienteerumis- ja organisatoorseid võimeid on see märkimisväärsem kui maraton iseenesest. Kuna start oli alles kl 15, siis oli plaan hommikul esimese laevaga minna ja viimasega tulla, lootuses, et ma ära ei eksi. Vaatasin, et stardist laeva väljumiseni on 6h ja 30 min, et kuskil 5.30 ikka ära jooksen ja peaks jõudma ilusti.
Aga nii kui ma laevas kaerahelbepudruga maha istusin, koputati õlale, et "kuule, sa oled kindlasti C, sul on Sparta sokid jalas". Ja kõrvallauast leidsime veel ühe maratoonari, keda ma esimese hooga ära ei tundnud, sest ma olen teda ainult dressipükstes näinud ja mu nägudemälu on kohutavalt halb. Seega olid orienteerumismured lõppenud juba enne kui need alatagi jõudsid. Kappasime koos Kisahalli, kus meil oli peaaegu 4 tundi stardini vaja ära sisustada. Sellega seoses muidugi juba hakkas juhtuma igasugust huumorit, sest ega need maratoonarid on kõik küllaltki värvikad kujud.

Enne starti avastasin, et olin võtnud kaasa valed kõrvaklapid, mis ei sobinud sugugi mu mp3 mängijaga. Ja juba tundsin, et reie tagumine lihas on kange kuidagi ja ega pärast stardipauku paremaks ei läinud, jooks oligi selline kange ja puine ja powernupp oleks justkui maha keeratud. Lisaks kallas esimene 10 km vihma kui ämbrist ja oli ka üsna tugev tuul, mis pani mind muretsema oma värskelt paranenud õla pärast. Hiljem jäi vihm järgi, aga tuul oli lõpuni üsna tugev.
Muidugi panin ma selga täiesti vale särgi, mis tähendas, et kaelakett (millega ma olen jooksnud kõik 9 maratoni) hakkas kuidagi lollakalt hõõruma ja hetkel näeb siis kael välja selline nagu oleks tegemist olnud poolikuks jäänud giljotiinitööga :)
Esimest korda sain maratonil ka vesivillid, arvatavasti sellest, et juba stardis olid jalad läbimärjad ja kõik hõõrus, mis vähegi võimalik. Aga nende olemasolu ma märksin alles pärast finišit.
Esimese poolega maratonist probleeme ei olnud. Kerge ei olnud muidugi ja tõusud olid ka korralikud, mida ma arvatavasti ka liiga uljalt jooksin alguses. Aga teise ringi alguses hakkaski kergelt tunda andma diagonaal paremast õlast vasaku puusani ja tempo langes. 5 tunni õhupallid libisesid tasapisi eest ja mõtlesin, et las lähevad, isegi nagu kahju ei olnud. Tulin vaikselt omas tempos ja võtsin kilomeeter korraga. Noh, mingist hetkest alates ei tulnud jooksmisest suurt midagi välja. Jalad olid kanged, õlg tegi haiget, selg oli valus ja siis sai vaikselt tuldud nii nagu kannatas, Eesmärk oli igal juhul finišisse kulgeda ja mitte asju hullemaks teha kui nad juba niigi olid. Kui 5.30 jänesed tulid, läksin nendega kaasa kuni tõusu alguseni, tõusul tuli lihtsalt käsi laiutada ja nentida tõsiasja, et täna on nii. Samas jättes kõrvale asjaolu, et väga joosta ei saanud, oli mul väga mõnus seal rajal olla. Kellast oli ka täiesti ükskõik mingist ajast edasi.
Ühtlasi hakkas enne veidi finišit selgeks saama, et laevale jõudmine läheb ikkagi väga kriitiliseks ja kui ma ei jõua, on mul vaja uut laevapiletit ja orgunnida öömaja, seega võtsin ennast kuidagi kokku ja viimased 4 km ei kõndinud ühtegi sammu. Puhas majanduslik kalkulatsioon ikka sundis liigutama. Sain selle maaga kätte 9 jooksjat ja oi kui mõnus tunne see oli.
Finišis oli ikka pagana hea olla. Ainult maratoni kiiksuga inimesed teavad, mis on maratoni finiš, ükskõik kui raske seal vahepeal on ja mitu korda sa seal sured. Või siis et seda enam.

Muidu mulle Helsinkis meeldis see, et oli väga palju kaasaelajaid ja ergutajaid, inimesed plaksutasid akendel ja tänaval praktiliselt keegi tuimalt mööda ei kõndinud. Kuidagi lahe oli, et maraton läks inimestele nii palju korda. Palju väikseid lapsi oli raja ääres, kes tahtsid plaksu lüüa ja see oli armas. Medali pani ka mulle kaela üks väiks poiss.
Rada oli ka päris huvitav, palju tõuse, lisaks palju sildu (mis olid libedad) ja ilusaid merevaateid.
Aga toitlustuspunktid olid tagasihoidlikud. Hapukurgi ja banaaniga kõik piirdus, mistõttu esimest korda oma maratoniajaloos kaalusin ma järgmisel hommikul pärast maratoni vähem kui starti minnes. Ses mõttes tasus minna :)

Nii. Esimene asi, mida ma finišis nägin, oli kohv. Jee! Hingasin kohe tassikese sisse ja hakkasin mõtlema, mis edasi. Pärast finišijoont oli staadionilt välja saamiseks kõndida 100m koridor ühtpidi ja siis veel 100 m tagasi, selle asemel, et oleks saanud otse väravast välja. Seal koridorides topiti mulle kätte erinevaid kotte nänniga ja neid oli palju. Aga aeg muudkui tiksus. Kui pakihoiust koti kätte sain, oli kell 21.02, mis tähendas, et tegelikult olin ma juba hiljaks jäänud ja 2 mintsa tagasi oleks pidanud juba laeval  check-in tehtud olema. Aga mõtlesin, et lähen riskin, mine tea ehk ikka õnnestub järele ujuda lahkuvale laevale.
Taksopeatust otsides trampisin staadionilt välja kõigepealt vales suunas, aga sealt juhatasid inimesed õige teeotsa kätte. Taksojuht andis endast parima, kuigi see Helsinki foorindus on selline, et õudne lihtsalt. Terminali ees ma olin viis mintsa enne laeva väljumist.
Ja siis ma jooksin selle päeva kõige kiiremad 100 meetrit. Mul olid maratoni riided seljas, medal kaelas, hunnik kotte käes ja arvatavasti oli see üpris äge vaatepilt. Igatahes inimesed terminalis plaksutasid ja ergutasid :D Ja laevale ma sain.

Üldiselt püsisid ikkagi kõik vigastatud jupid enamvähem koos ja kuigi iseenesest läks kõik täiesti untsu, on emotsioon kuidagi idiootselt positiivne. Õlg vajab veidi tohterdamist, aga midagi hullu pole vast. Eks ma ise tegin kõik selleks, et oleks võimalikult raske ja raja valisin ka liiga raske. Halva ilma vastu muidugi poleks saanud midagi teha, aga muud komponendid on lihtsasti kohendatavad siit ja sealt. Teoorias vähemalt... heh :)

Järgmine on juubelimaraton. Kümnes juba. Tuleks joosta šampusega läbi või midagi.



Thursday, July 14, 2016

Ja nii ongi.

See maraton tuleb siinkohal elegantse kaarega lennutada unistuste prügikasti.
Lasin küll eile selja sirgu tõmmata ja suudan täna juba täiesti iseseisvalt käia.
Aga maratoni jaoks jääb sellest natuke väheks.

Ühesõnaga ravin, puhkan, teen väikse reseti ja lükkan  maratoni edasi.
Küll jõuab.

Need, kes arvasid, et läheb nagu alati, võivad endale õnne soovida õige vastuse puhul.


Monday, July 11, 2016

Ja viimane nädal


Muidugi on mind tabanud enne maratoni kõik maailma hädad kordamööda ja korraga.
Hetkel maadlen seljanärvipõletikuga näiteks. Vähemalt ma arvan, et see on mingi taoline asi.

Kuna ma olen suutnud seinte najal juba peaaegu 5000 sammu täna ära koperdada, siis kaugel see maratongi enam on, eks! :)

Tegelikult pole mul vähimatki aimu hetkel, mis seis on laupäevaks.
Mõnikord need ägedalt kulgevad asjad mööduvad väga kiiresti. Mõnikord mitte.
Loodame parimat.

Maal on muidu praegu lillepeenar selline














ja kõik muu on kasvanud taevaani :)






 
 


Monday, July 4, 2016

2 nädalat

Lisaks juba kirja pandud pikale jooksule, tegin eelmisel nädalal veel kaks trenni:
K jooksin Spartasse ja tagasi ehk kokku 4,2 km ja Spartas tegin sixbacki trenni. Noh- kõht, selg, küljed, eksju. Mis jooksu puutub, siis jalg oli kange ja eks ta pidigi olema. Aga sixbackis läks küll päris lõbusalt. Vahepeal tuli teha 5 kätekõverdust ja siis ma mõtlesin küll, et ohoo kui kerge harjutus, mis värk on? Ja ega muus osas ka, ma arvan, et mu parim esitus vist selles trennis.
P jooksin 8,6 km ja väsimus oli ikka veel tunda, seetõttu jooksin 5 km vähem kui alguses plaanisin. Aga samas oli muidu ka selline raske nädal, et magama vist ei saanud ükski õhtu enne kella üht ja tööpäevad venisid ka kohati uude kuupäeva, nii et ilmselt see väsimus kõik kokku ikkagi tunda andis. Puhkamine on endiselt mu kõige nõrgem koht ja sellega peaks kuidagi tegelema. Aga ei tea kuidas? Kuidas normaalsetel inimestel kl 23 uni peale tuleb? Ei tea, mis nad teevad teistmoodi?

On üks asi veel, mille pärast ma olen natuke mures. Nimelt on mul viimaste jooksude ajal jäänud varvas valusaks. See, kus kunagi mõra oli. Novot ja nüüd ma ei teagi, kas see hakkab segama maratonil või mitte. Või kas ma jõuan tossu veel jala järgi joosta või pigem on väiksem risk joosta ikkagi vanade tossudega? Või et kas rajal tohib tosse vahetada kui jamaks läheb? :) Või kas see üldse on tossust? Äkki on mingi muu jama? Igatahes ma proovin täna vanade tossudega trenni teha ja eks siis on tõehetk.

Natuke relvastusin veel ja  selle taha, et kell 4 tunni peal tühjaks saab, ma enam pugeda ei saa. Kui joosta ei jõua, siis vidinad vähemalt on edevad @ roosad tossud ja uus kell. Meenub hetk Pirita suusarajalt, kui üks neiu auguga Fisheritel külg ees mäest üles astus. Mul on  jooksuga üsna paralleelne suhe.

Tuesday, June 28, 2016

3 nädalat


Eelmine nädal oli halb nädal. Väga halb. Kõige halvem aastal 2016 ja loodetavasti see nii ka jääb.
Suhteliselt tüüpiline muidugi, et täpselt kuskil 3 nädalat enne maratoni, kui peaks jooksma nagu Forrest, hakkab elu sulle korraldama nii et vähe pole ja sa tegeled hoopis teistsuguste asjadega kui plaaninud oled.

Aga keskendudes nendele asjadele, millega on hästi:
1. jalad on endiselt terved
2. pühad said alkoholivabad ja eriti ei söönud ka üle
3. roosades tossudes joostes on vastu tulevad pärisjooksjad hakanud teretama

Eelmisse nädalasse jäi kaks jooksu:
K jooksin 9,15 km
P jooksin 8,05km
Pühapäeval oleks pidanud tegelikult tegema viimase pika jooksu, aga kuna sellel hetkel oli mul kindel info, et ma ei saagi maratoni jooksma minna üldse sel kuupäeval ja lisaks oli 30 kraadi sooja, siis tegin lühikese jooksu ja hakkasin juba vaatama nädal hiljem toimuvaid maratone.

Aga eilse päeva jooksul palju asju muutus, fookus läks ikkagi tagasi Mulgi maratonile ja kuna vihm jäi ka järele, läksin tegin oma pika jooksu ikkagi ära. Kui uksest välja astusin, oli just Itaalia löönud Hispaaniale esimese värava. Kui tagasi jõudsin, oli Island Inglismaa koju saatnud juba, kuigi ma jooksin arvestusega, et lisaajaks jõuan koju ja siis naudin penalteid. Vat sulle siis.
Uus trennirekord sündis ja jooksin 27,2 km. Eks paistab siis hiljem, kas jäin juba natuke hiljaks ka selle jooksuga või mitte. Jooks oli raske. Aga see ei olnud ikkagi nii raske- raske, et oleks pidanud hakkama kõndima. Kuskil 21. km alates oli mul mitmeid kordi kiusatus minna järgmises peatuses ühistranspordile, aga samal ajal tabas mind täiesti selge teadmine, et täpselt see hetk, siin ja praegu, võibki otsustavaks saada maratonil ja õnneks ei sõitnud sobival hetkel, kui parasjagu peatustest möödusin, ka ühtki bussi.

Vot. Nüüd siis peaks olema kõik oluline tehtud, edasi juba lihtsad jooksud ja puhkus fookuses. On nagu on ja midagi paremaks vist enam ei lähe. Küll aga võib alati minna hullemaks, nagu me kõik teame.