Nädal vahetatud

Nädalavahetuse veetsin maal, mis teadagi tähendab palju värsket õhku ja füüsilist tööd. Laupäeval näiteks niitsin 3,5 tundi muru. Muruniiduk on küll bensuga, aga siuke, mida peab lükkama, seega igati tõhus trenn. Järgmine kord mõõdan ära, mitu kilomeetrit muruniidukiga maha jalutan.

Pühapäeval tegin väikse eksperimendi ja sõitsin Pärnust rattaga maale, tegin seal mõned tunnid tööd (muuhulgas niitsin veel tunnikese muru) ja pärast sõitsin rattaga tagasi. Linnast maale oli 24,3 km. Muidu sile maa, isegi kergelt allamäge kohati, aga viimased 10 km oli väga vinge vastutuul. Tagasi oli alguses mõnus sõita, aga siis kui tee keeras ja tuul enam kodupoole ei lükanud, hakkas vihma sadama ja tuul keerutas nii veidralt, et polnud ka ülearu kerge. Aga siiski raske ka ei olnud. Ainult tagumik jäi kangeks ja pidevalt tuli ennast kohendada ja sättida. Tagasitulles sõitsin linnas teist teed pidi ja gps näitas 24,6 km. Aega läks minnes 1.29 ja tagasi 1.33. Keskmine pulss minnes 140 ja tagasi 138.
Njah. Rattasõitjad on tõenäoliselt teistsuguse tagumikuehitusega. Ma ei kujuta ette, mismoodi neid pikki maid sõidetakse. Õudne noh. Aga võibolla tõesti keha harjub, kui rohkem tegeleda alaga. Muidu oli kerge trenn, ükski lihas kuskilt valus pole.

Käikudest ei tea ma endiselt midagi. Natuke kruttisin, aga ei saand aru, mismoodi kõige kiiremini edasi läheb. Täitsa lootusetu olen selles teemas. Kindel on, et vale käiguga ma sõitsin, sest linnas kihutas minust mööda üks jalgrattur, kelle väntamise sagedus oli umbes 70% minu omast.

Kolmapäevane killertrenn

Nii. Tasapisi hakkan mingit trennirütmi saavutama isegi. Oleks ainult aega rohkem. Aga noh, kui inimene midagi teha tahab, siis leiab ta selleks ka võimaluse. Tuleb leida päevakavas augud üles ja asju veidi paremini planeerida, sättida ja kombineerida ja voilaa. Kui ei saa, siis pole järelikult piisavalt palju tahtnud.

Maijooksust ei olnud mu kerel ühtki kanget või valusat mälestust. Kuskilt midagi valus polnud ja kõik tibens-tobens. Igaks juhuks kaks päeva ikka puhkasin.
Teisipäeval tegin väikse sörgi ja siis oli küll tunda, et jalad on kanged ja rasked ja paremasse säärde lõi õrnalt valu. Jooksin aeglaselt ja pulsispetsialistidele siis keskmine pulss 138, kokku jooksin 4,9 km, aega läks 41 minutit kopikatega.

Täna siis pikk jooksutrenn, mis koosnes jälle sörgist, lõikudest, sörgist ja siis sixpack (kõhu- selja- ja küljelihased) otsa. Täna oli teine treener ja trenn ka veidi teistsugune. Trenn ei olnud nii terav, aga selle eest olid lõigud megapikad ja jubedalt väsitavad. Kordusi oli ka rohkem ja kohe andis tunda, et vorm on ikka õhuke. Kui kaks lõiku põlvetõstejooksu ei valmistanud raskusi, siis kolmanda lõpp läks raskeks ja neljas oli väga vaevaline. Erinevad hüpped tõusust üles väänasid viimase välja.
Kuskil sprindilõigul hakkas vasaku jala reielihas kergelt tunda andma, aga väga vähe seekord. Venitamine aitas ja ainult kaks juppi jooksin veits vaiksemalt.
Saalis oli ka jube raske täna. No nii jube rasked harjutused olid ja jällegi palju kordusi. Ohkisin ja puhkisin, higi valasin umbes pangetäie.
Kokku trenn siis 1.58 (1.29 jooks+ 29 sixback) ja näitas kell mulle kalorikulu üle 1200, kilomeetreid seekord kokku 8,2.

Kurat kergejõustik ei ole kuskilt otsast kerge, ma ütlen.

Maijooks

Maijooks on kõige ebameeldivam jooks kogu jooksukalendris, see sai juba eelmisel aastal selgeks. Selle aasta kogemus kinnitas seda veelkord. Aga selle eest on see ainuke jooks, kus finishiprotokoll umbes seal minu juures ei lõpe ja noh, ego ikka ka vahepeal veits vaja toita :)
Kõigepealt käis mu tütar lastejooksul ja see trügimine ja kehv korraldus polnud ka enam üllatus. Aga elasime üle, laps sai joostud, auhind käes ja tuju hea. Mees samal ajal rahustas teist last, kelle jaoks siuke möll oli selgelt liig.

Enne starti saatsin perekonna minema ja jõudsin nibin-nabin numbri kätte saada, asjad pakihoidu anda ja starti kihutada. Muidugi jõudsin ma jälle viimasel minutil, mistõttu startisin tagumisest reast. Tunne oli enamvähem okei. Lihas veits tunda andis ja valmis olin ka selleks, et tuleb lõpuni jalutada.
Stardist minek oli väga vaevaline, sest mööda kuskilt ei mahtunud ja ees joosti liiga aeglaselt. Seega tuli trügida, joosta mööda muru ja kraavipõhja, mis rütmi segi ajas ja eriti tore polnud. Esimese kilomeetri lõpus juhtus see, mis ikka sellistel jooksudel juhtub- ilusa sammuga ees jooksnud tüdrukud jäid järsku seisma, jooksin otsa ühele ja panin käe maha. Rütm jälle segi. Selliseid tropikohte, kust mööda ei saanud, tekkis pidevalt. Kuskil 5. kml sai alles normaalselt joosta. Sõimata sain ka veel korra ühe jalutava proua käest, kui talle kogemata kergelt käe pihta läksin, et miks ma trügin. Ma küll hüüdsin talle, et vabandust, aga ise mõtlesin, et jalutajad võiks ikka kuskilt tagantpoolt startida kui rahulikult jalutada tahavad.

Raske oli teisest kilomeetrist alates. Siis mõtlesin, et täna pole see päev ja siukse tempoga küll ära ei kesta. Lisaks säras päike lagipähe, mis oli ka ebameeldiv. Aga üllataval kombel muudkui kestsin ja kestsin edasi. Ja lõpuks veel viimase km jooksin kõige kiirema. Isegi lõpuspurdi tegin, kuigi finish oli tõusul ja raske oli, mööda seal viiest-kuuest naisest sain.

Hommikul ma mõtlesin, et kui lihas joosta kannatab, siis võiks 42 mintsa kopikatega joosta ja edev oleks esimese tuhande hulka tulla. Väga suurelt isegi ei unistanud, sest teada oli, et tuleb lapsevankritest mööda jooksma hakata ja rada on kitsas. Aga aeg tuli isegi veel parem 40.55 ja koht oli täitsa lahedalt esimese tuhande sees. Ses mõttes olen väga rahul. Eelmise aasta aeg oli 45.56, seega eesmärk igati täidetud ja aeg üle joostud. 7 km peale 5 minutit parandust ei ole just vähe. Eriti teeb rõõmu, et kolmapäevasest killertrennist taastusin ilusti ära. Seega võib gaasi vajutada küll.
Keskmine pulss oli 176.

Jäägeel, õlu ja telekas

Appi. Appi. Appi.
Kas on vanal inimesel mõistus peas, kui ta siuksesse trenni ronib, kus on neiud, kes 5.87 kaugust hüppavad? Ei.
Aga kas inimene peab olema koguaeg mõistlik? Ei.

Täna siis jälle Mariuse jooksutrenn. Sörgiga metsa, mille seekord paremini üle elasin ja siis läks andmiseks. Suht esimeste harjutuste pealt tundsin, et sprinterilihased mul totaalselt puuduvad ja reie pealmised lihased jäid kohe kangeks. Sprindilõikudega päris maksimumi välja ei pannud ja kannatas teha küll. Aga siis tuli teatevõistlus ja nii kui korra gaasi põhja vajutasin, läks olukord tunduvalt hullemaks. Vahepeal jätsin mõned sprindid vahele ja venitasin puu najal jalgu. Harjutusi kannatas kaasa teha küll, tempo mõnevõrra kannatas, sest päris lõhkuda ka ei tahtnud. Ja viimased sprindid mäest üles läksid ka pooles vinnas, sest lihased olid jube valusad.
Kokku jooksime metsas 1h ja 34 minutit. Maksimumpulss käis ära 178 peal ja kilomeetrite kokku 7,61 seekord. Kalorit kulus uuhh.. 865.

Ja siis edasi saali. Saalis oli lihtsam tunduvalt, tegime selja-, külje- ja kõhulihaseid. Paljud harjutused venttist tuttavad, ainult neid oli palju lihtsam teha, sest vahepeal ei pidanud hüppama :) Enda suureks üllatuseks jaksasin ma ühes seerias oluliselt punitamata 8 kätekõverdust järjest teha. Aga noh, jällegi- hüppama ju vahepeal ei pidanud. Mõned harjutused ei sobinud mu viga saanud lihastele eriti, aga kannatas ikkagi teha. Kokku läks saalis koos venitustega 30 mintsa.

Spordisaalist kõndisin välja jalad harkis ja mõtlesin, et ei tea, kas peaks kohe perearstile kõne võtma ja haiguslehte alustama või ootaks hommikuni. Teised muuseas nägid suht samasugused äpud välja.
Saun pole kunagi nii hea olnud kui täna.
Ei, mulle siuke äge trenn meeldib. Üksi ma ei viitsiks elusees siukseid liigutusi teha ja eks neist pikas perspektiivis vast on tolku ka ikka, kui trennivigastused paranenud on :D

Laupäevaks tuleb jalad alla saada ja Maijooks kuidagi läbi kulgeda. Hetkel tundub uskumatu:)

Ainult krokodill jalutab vees

Nädala tagumine osas langesin jälle totaalselt rollist välja. Neljapäeval oleks saanud trenni minna, aga jalad olid kanged ja jätsin vahele. Reedel, laupäeval ja pühapäeval oli küll juba hea olla, aga siis olid jälle muud segavad asjaolud. Muidu oli jube hea treeningplaan ja kahju, et untsu läks kõik. Aga noh, küll jõuab neid trenne teha veel oksendamiseni.
Ma olen seda varem ka vaadanud, et kui juba neli päeva trenni mingil põhjusel ei tee, siis viiendal päeval nagu väga enam ei viitsigi minna, rütm on segi ja logelemine on ilmselt kerele siiski kõige loomuomasem tegevus. Seega peaks püüdma sellist olukorda vältida edaspidi. Tegelt oleks eile jõudnud ka jooksma, kui ma õiget hetke maha poleks munenud.

Aga igatahes jooksmas ma käisin täna. Venitasin selle minemisega täpselt niikaua, et kui 500 meetrit joosta sain, hakkas vihma sadama. Jõle kift ilm oli. Päike paistis, linnud laulsid, vihma vaikselt sadas ja taevas oli topelt vikerkaar. Jalad olid veidi rasked, aga muidu oli väga mõnus joosta. Kauaks seda rõõmu ei jagunud, sest ühel hetkel sadas rahet ja siis tuli vihma nagu ämbrist, riided muutusid raskeks ja jalad lirtsusid. Seega jooksutiir jäi planeeritust lühemaks. Jooksu lõpetasin kohaliku toidupoe ees ja selle minutiga, mis mul kulus riiulilt kohupiima haaramiseks ja maksmiseks, oli sadu muidugi järgi jäänud :) Aga noh, polnud enam mõistlik märgade riietega edasi joosta ja kohupiim käes oleks tüütu joosta ka olnud tegelikult.

Seega siis täna kirja 4,42 km, aega läks 35 minutit ja keskmine km aeg 7.54, keskmine pulss 146.

Trenni, trenni!

Niisiis lõpetasid suusatajad puhkuse ja algas siis suvine hooaeg.
Kevadine seis on nüüd selge ja nüüd siis altius, citius, fortius!

Täna oli meil treeningplaanis jooksutrenn ja sinna ma oma kondid kohale vedasin. Enesetunne oli täitsa hea, aga mõtlesin, et kui ikka väga hull trenn on, siis longin niisama metsavahel ja teen näo nagu ei tunneks neid imelikke sportlasi seal :)

Algul sörkisime Spartast metsa. Mariuse sörk muidugi on umbes nagu minu võistlustempo ja mul oli metsa jõudes juba keel vestil. Õnneks ma avastasin, et kella ei pannud käima ja oli nagu meeldiv põhjus ka vahepeal jalutada. Kui kella tööle sain, oli nägu jälle normaalset värvi ja lonkisin järgi teistele. Tegime igasugu lahedaid jooksuharjutusi, teatejookse ja hüppeid. Väga mõnus trenn oli. Ise olen ikka jooksmises väga kehvake, kolmas kiire lõik tegi jala pehmeks juba. Aga mis siis, ikka oli vahva. Paar ringi jätsin vahele igaks juhuks ja tulin pool tundi enne lõppu ära. Esiteks sellepärast, et lapsed olid spordiklubis lastehoius ja teiseks sellepärast, et Tartu on ikkagi värskelt seljataga. Aga kindlasti hakkan selles trennis edaspidi ka käima kui vähegi võimalik.
Millegipärast ei kohanud eriti palju suusatajaid trennis?! Laiskvorstid siuksed :)
Kokku sai joostud umbes 5 km, keskmine pulss käis 175 peal ära ja umbes 1.05 läks aega kokku.
See ülemine on siis mu tänase trenni pulsikõver pulsispetsialistidele tervituseks :)

Tartu maraton. Algas plätuhooaeg

Noh, plaan teha enne Tartut kaks tunnist jooksu lõppes siis sellega, et tegin ühe 44 minutilise jooksu reedel. Laupäeval tegime väikse sprinri Tartu Prismas, a siis mul olid kontsad all, seega trenni alla ei kvalifitseeru:) Ühesõnaga läke veidi nihu. Põhjus kõigepealt siis sellest, et Viljandist olid mul kolmapäevani jalad valusad. Lisaks oli nohu. Neljapäeval olin ma lihtsalt nii väsinud, et mõtlesin, et arukas inimene ei lähe sellise olekuga trenni. Ja nii ta läks.
Tartus pole ma varem jooksnud. Eelmisel aastal küll kutsuti, et tule,tule, aga siis tundus see 23 km alles hoomamatult pikk. Trenni maailmameister ja see teine Heiki muidugi rääkisid, et ohh, nii kerge rada , ühtegi tõusu pole. Ma ei tea, mis mul jälle arus oli, et uskusingi seda juttu. Selge see, et Otepääl pole võimalik selline asi.
Rajale läksin plaaniga, et jooksen alguses 6.30 km seni kuni jõuan. Tegelikult jooksin esimesed 5 km kõik veits alla 6 minuti. See oli selgelt vale, sest koguaeg olid tõusud. Laskumisi oli muidugi ka. Lõpuks kui tuli esimene joogipunkt kuskil 5,5 km-l siis ma olin juba väsinud ja mõtlesin esimest korda, et kes kurat mul siia tulla käskis:)
Edasi läks veidi lihtsamaks, aga tempo juba kolinal kukkus. 11. km-l juhtus see, mida oligi karta- Viljandis vigastada saanud varvas hakkas tunda andma ja üha hullemalt. Siledal maal oli okei, aga igal laskumisel pidin sammu lühemaks võtma, sest jõle valus oli. Palju oli sellist lahtist kruusa ja kive rajal, sellel veel jalg libises ka ja päris ebameeldiv oli. Muidugi hakkasin ma ka väsima, lisaks sellele. Aga tasapisi tulin ja lõpuni ma jõudsin. Lõpuspurdi isegi tegin ja ühest onust spurtisin enne joont mööda veel oma valusa varbaga, see oli mõnus.

Vahepeal oli joon, kus löödi kinni poolmaratoni aeg ja see reks sai ilusti üle joostud uhkelt. Kui siiani oli mu 21,1 km reks 2.45,02, siis nüüd on 2.25,56. Finishiaeg siis 2.42,33. Noh, enamvähem nii nagu plaanis oli. Võib rahule jääda küll. Keskmine pulss oli 168, mis pole minu kohta ka sugugi palju.
Tartus laenasin plätud, sest oma jalanõudega enam käia polnud võimalik. Varbaküüs tuleb jälle maha, aga esialgu tundub, et ainult ülemine osa. Peab uued jalanõud muretsema kiiremas korras.

Muidu jäi jälle siuke hea tunne ses mõttes, et nii jube väsinud polnud ja jõudu nagu on küll. Lihtsalt joostud on sel aastal alles nii vähe, et veits vara oli see start. Täna on enesetunne väga hea, tunduvalt parem kui pärast Viljandit :) Enne Tartut oli mul all ainult 83 km, mida on vähe nii pika jooksu jaoks. Aga praegu tundub, et plaan sel aastal poolmaraton 2.15ga ära joosta ei ole midagi ületamatut. Trenni tuleb rohkem teha lihtsalt. Alles on maikuu ju.

Kuidas Tartus ellu jääda?

Hetke seis on selline, et nohu on endiselt alles ehkki mõnevõrra tagasihoidlikum. Reielihased ja sääreluud on veel Viljandst valusad ehkki tunduvalt vähem kui eile. Kergelt annab tunda see koht põlves, kust vesi välja võeti, aga ka märkimisväärselt vähem kui eile. Ja Viljandist sain vesivilli suure varba otsa, mis ka juba tasapisi paraneb.
Noh, olukord pole lootusetu :)
Ei teagi kohe, mismoodi valmistuda. Tahaks teha veel kaks rahulikku jooksu sel nädalal nagu soovitati. Samas on jõle keeruline leida oma graafikus sellist kohta, kuhu need paigutada. Ja kesse nüüd ütleks, mis päevadel need tuleks teha. Esialgse plaani järgi lähen homme jooksma ja siis vaatab edasi. Neljapäeval vist ventti oleks tark vahele jätta. Reedel siis äkki teine jooks? Või ikka neljapäeval?
Noh, praegu teen kuiva trenni ja loen teooriat. Menüüs siis "Jooksja tarkvara", "Kehalised võimed ja organism" ja www.kipka.ee. Sama menüü oli mul ka eelmisel aastal ees ja ma pean tunnistama, et sel aastal suudan ma palju paremini sellest tekstist läbi närida. Noh, sellest sain ma muidugi eelmisel aastal ka aru, et minu pikkuses maratonijooksjad kaaluvad keskmiselt 50 kilo mitte 70. Aga muus tekstis on sel aastal tuttavaid sõnu rohkem :)
Muidugi mul on mingi strateegiline plaan ka Tartu jaoks olemas ja mingid eesmärgid, mis ma salamisi unistan. Oleksin rahul ajaga alla 2.45 ja ideaalis võiks joosta kiiremini kui 2.32 (tervitused jälle Tartusse :P). Aga 23 kilti on pikk maa ja kõike võib juhtuda, seega kõige tähtsam on lõpuni ära kannatada, tuleb siis aeg, mis tuleb.

Viljandi järvejooks- tehtud!

Nädal möödus tatistamise tähe all. Ei jõudnud ma jooksma ei teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ega isegi reedel. Reedel hakkas nohu küll järgi andma veidi, aga siis sadas ootamatult üks külaline uksest sisse ja jäi ka reedel sport tegemata.
Laupäeval panin siiski tossud jalga ja jooksin rahuliku pulsiga 2,6 km. Km ajad olid sinna 8.30 kanti.
Ühesõnaga midagi eriti lootustandvat ei olnud. Selles, et ma oma eelmise aasta aja üle jooksen, olin ma täitsa kindel. Küsimus oli, et kui palju. Miinimumprogramm oli 1 sekundiga parandada, realistlik plaan kuskil 5 minutiga parandada ja oma kõige optimistlikumas helesinises unistuses oleks ma jooksnud 1.15.17 ehk parandanud 10 minutiga. Aga noh, kiireid jookse (oma mõõtkavas muidugi) polnud ju teinud, tatitõbi ja veidi kahtlane olek lükkasid mu mõtted kuskile 1.22 kanti.
Hommikul ärgates oli tuju hea, nohu oli veel grammikese väiksem kui laupäeval ja starti. Enne starti tegin peldikusabas seekord kaasa kogu soojendusvõimlemise, isegi 100 meetrit sörki tegin, millega lendas pulss kohe kõrgustesse.
Stardist panin minema sellise tempoga, mis tundus mulle täitsa okei, kui vahepeal kellale pilgu heitsin, olin täitsa üllatunud, sest jooksin arvatust kiiremini. Aga kannatas joosta ja mõtlesin, et panen nii kaua kui jõuan. Eks siis näha ole, kus see ärakukkumine tuleb. Esimese tõusu lõpus kõndisin mõnikümmend meetrit, sest siis oli küll selline tunne, et nüüd on kõik. Aga kui tõus läbi sai, jooksin rahulikult edasi ja tempo oli endiselt hea. Teise tõusu kõndisin otsast lõpuni, sest kartsin, et kui sealt üles joosta punnitan, siis järgmisel põllul on pidu läbi. Noh, pärast tõusu oli jälle endiselt tore joosta. Tempo oli endiselt hea. Raskeks läks täpselt samas kohas, kus eelmisel aastal- seal kus asfaldilt tee maha keerab ja 2 km lõpuni jääb. Aga siiski ei läinud nii raskeks kui eelmisel aastal. Tempo küll kukkus mõnevõrra, aga kõndima seekord ei pidanud. Ja isegi väikse lõpuspurdi tegin, millega jäin küll veits hiljaks. Varem oleks pidanud vajutama, aga ma polnud kindel, kas jõuan. Oleks jõudnud küll.
Igatahes staadioni kell näitas mulle finishiajaks 1.14.39, mis oli täitsa üllatus ja üle igasuguste ootuste tulemus. Rahul olen, väga rahul olen. Ja kuna ma jõudsin raja ääres kaht tuttavat ka kättpidi tervitada, siis silmili maha ma ennast ei jooksnud. Väike reserv jäi ikka vast veel. Ja see on jõle hea tunne. Keskmine pulss oli 178, nii et ülearu kerge nüüd ikka ka ei olnud.
Nüüd siis nädalake taastumiseks ja järgmisel nädalal Tartu maratoni starti. Eriti ei muretse veel, kuigi ma olen ainult korra elus sellest pikemat maad jooksnud. Õige tempo tuleb valida, siis ikka finishisse saab, see on kindel.