Jaanijooks 2011

Jaanijooks oli mu isiklikus jooksukalendris kõige tähtsam jooks sel hooajal. Esiteks sellepärast, et see oli ainus jooks, kus ma eelmisel aastal isiklikku ei teinud. Teiseks seepärast, et see on koduraja jooks. Kolmandaks on see profiili ja distantsi poolest mulle kõige raskem jooks nendest, mida ma jooksnud olen. Sprint pole minu ala :)
Seega oli vaja isiklik reks joosta iga hinna eest. Distants siis ametlikult 4,4 ja profiil siis selline, et esimene 1,5 km siledat maad, siis otse alla mäest, siis 2 km pikk aeglane tõus ja lõpus 300 meetrit mägironimist treppidest.
Eelmisest aastast oli mul ees aeg 29.32 ja 2008. aastast ulmeline aeg 28.41. Ei tea, kuidas ma tookord selle aja sain.
Igatahes väike peastarvutus näitas, et kui 100% panen, nii et ninast veri väljas, siis soodsatel tingimustel võiks joosta 26.59 ära äkki. Enne starti juba kahtlesin tugevalt, sest sellel esimesel pikal sirgel oli üsna tugev vastutuul. Aga strateegiale jäin kindlaks, et algul jooksen nagu jõuan ja siis lõpus rooman kuidagi sealt mäest üles.
Start. Jooksin suht kiiresti minema ja üsna kiiresti tuli tempot korrigeerida. Sellegipoolest piiksus kell 1 km täitumist ajaga 5.28. Ma ei ole vist sellist kilomeetriaega küll elusees oma kellal näinud. Ehmatusest (tegelikult muidugi väsisin ära)lasin tempo veits alla ja võtsin vähe rahulikumalt, mõtlesin, et kui teise km ka alla 6 mintsa jooksen, siis on päris reaalne võimalus veel oma 26.59 ära joosta. Teine km 5.43. Opaa. Kolmas ka 5.43. Neljandal kilomeetril hakkasin juba väsima kuid siiski 5.56.
Ja siis tuli see sein. Jessas küll. No joosta ma ei suutnud seal treppidel enam ühtki meetrit. Tahtejõu najal kuidagi sealt üles ennast venitasin ja enamvähem kukkusin üle finishijoone. Ma ei mäleta, et ma ennast kunagi niimoodi silmili maha üldse jooksnud oleks. Kui, siis sel samal jooksul aasta tagasi :) Ikka jupp aega rögisesin ja mõtlesin, kas oksendada või mitte. Ei oksendanud.
Rada oli tegelikult hoopis 4,55 mitte 4,4 nagu kella kinni vajutades selgus. Seda suuremat headmeelt teeb aeg, mis oli koguni 26.50. Jehuu! :) See, et ma viimast 550 meetrit jooksin ajaga 4.05 ei ole siinkohal enam eriti oluline :)
Aga pulss oli muidugi ulme. Ma ei tea, kas peaks oma kella uskuma, kui ta väidab, et mu max pulss oli 242 ja keskmine 183 :) Parem siiski vist mitte uskuda.

Muus osas möödus ka jaaninädal üleni sportlikult. Enne jaani jõudsin kaks tiiru ujulas kilomeetrit ujuda ja ajad olid vastavalt 37 ja 36 minutit. Kerge sportlik hasart on tekkinud, et kas saaks aja kuidagi alla 30 minuti kunagi.
Veel jõudsin paar korda rattaga sõitma, jalkat taguda, sulgpalli mängida ja korra trena filmi taustaks vändata. Jaanipäeval olin kaine rool, mis tähendab, et ei mingeid üle aia ronimisi, katkisi põlvi, kadunud prille ega põlenud jalanõusid. Vananen väärikalt :)

Nädal jälle läind

Siuvilksti läind.
Trenni olen natuke teinud küll, aga pole olnud aega seda kirja panna. Vahepeal ei leidnud mitu päeva oma gpsi usb junni üles ja peast ka ei mäletanud enam täpselt, mis ja kuidas tehtud sai.
Esmaspäev-teisipäev puhkasin laagrist.
Kolmapäeval käisin pikas jooksutrennis. Trenn oli ses suhtes eriline, et tehti filmi ja puha :) Muidu oli nagu ikka Mariuse trenn, raske ja tihe. Lõike joostes olen ma juba nii targaks saanud, et päris maksimumi välja ei pane ja sellega seoses ei tõmba ka enam lihaseid ära. Ma ei tea, kas see on õige või vale, aga praegu see strateegia töötab.
Eriti raske oli seekord sixback. No ma ei tea, terve talv trenni teinud ja ikka on mingid konkreetsed lihasharjutused nii kohutavalt rasked. Aga päästevöö mu ümbert aina kahaneb ja see motiveerib ikka usinalt kannatama uuesti ja uuesti.
Jooksutrenn siis 1,5 h, kilomeetreid tuli kokku 7,5 ja keskmine pulss oli 155. Kokku jooks+ sixback kella andmetel kulutas 1411 kcal

Reede hommikul tegin rahuliku mõnusa jooksu, keskmine pulss oli 140, aega läks 57 minutit ja jooksin 6,76 km. Hästi mõnus oli joosta. Kuskile kiiret polnud ja rahulikult tiksusin ja hoidsin pulssi.

Laupäeval oli mul Pärnus kala, maasikapeenra ja rattapäev. Issver kui head maasikad mu peenral kasvavad ja issver kui hea on latikas. Rattaga sõitsin 14,63 km. Kuna ma käikudest tuhkagi ei tea, siis sain õelt väikse vihje, kes ütles, et vasaku käega keera 3 ja paremaga 6, siis on normaalne sõita. Ja oligi nii. Kohe teine asi oli. Kui ma esimesel rattakatsetusel väntasin vahele ühe kiire kilomeetri ajaga 2.45, siis seekord 2.31, mis on ikka päris suur vahe. Keskmine pulss oli 122, nii et selline rahulik linnasõit muidu. Kiiret kilomeetrit katsetan ma Kalevi puiesteel, seal on selline mõnus 1,5 km sirge tänav, kus erilist liiklust ei toimu. Muidu linnavahel sõitmine on ikka suht kreisi- lapsed jooksevad, pensionärid, teised jalgratturid, koerad.. ega ikka mingit tempot seal ei sõida.

Täna rullsuusatrenni jälle ei jõudnud, selle asemel tegin hiljem maratonitempos jooksu. Idee järgi vähemalt. Mõtlesin, et teen kuskil 6.40 ühtlaste kilomeetritega jooksu. Reaalis panin nagu kevadine vasikas minema, hea oli joosta ja esimesed kilomeetrid 6.12, 6.01, 6.16 ja siis jõudis kohale, et ikka nagu liiga kiiresti saab, järgmised kilomeetrid tempo kukkus kolaki kolaki 6.32, 6.47, 6.32 ja viimane poolik km ka umbes 6.47. Noh, suht väsind olin ikka lõpuks ja pulss ka vastav siis- keskmine 168 ja max 176. Kokku siis 6,68 km. Njah. Hetkel tunduvad mu jooksueesmärgid küll veits ebareaalsed.
Aga pole hullu, tuleb rohkem trenni teha lihtsalt.

Asoo, kaal 65,8

Otepää. +32 kraadi

Täpselt nii oli, kui ma eile hommikul kl 10.30 Tehvandi stata parklas autost välja astusin. Rullsuusalaager siis toimus seal. Laager algas juba tegelikult reedel, aga mul ei õnnestunud sinna ennast varem kohale nipitada. Leppisin siis kokku, et jõuan laupäevahommikuseks trenniks. Tegelikkuses tehti seoses kuuma ilmaga varem see trenn ja teised just lõpetasid, kui ma saabusin. Tegin siis üksi imitatsioonitrenni ja kannatasin seal kuumuses. Põhirõhk oli tasakaalul ja koordinatsioonil ja need pealtnäha lihtsad harjutused on pagane keerulised. Vahel ajus toimuvad mingid nii keerulised asjad, et signaali "vastaskäsi vastasjalg" töötlemiseks tuleb 5 sekundiline mõttepaus. Metsikult palav muidugi ka, eriti siis, kui tulid need keppidega tõusust üles jooksmised. Aga noh, esimese trenni ajal ma olin veel värske ja puhanud ja väga suur kannatus ei olnud. Pikalt ei kestnud ka trenn, 42 minutit näitas kell.
Vahepeal käisime ujumas. Pühajärves oli 24 kraadi (raadio andmetel) vesi soe ja no super ujumiseks. Ujuda oli väga mõnus, jahutas keha maha ilusti ja õhtuse trenni alguses oli olemine hea.
Õhtune trenn oli siis kl 15.30 kuskil Kääriku ja Otepää vahel rullsuusarajal. Päike lõõmas lagipähe ja kiiver oli ka musta värvi. Rada oli selline, et kui me sealt algul autoga mööda sõitsime, siis ma mõtlesin, et dziisus kraist, mitte üks vägi ei sunni mind nendest laskumistest alla sõitma. Esimene väike laskumine tundus väga jube, aga alla ma sealt sõitsin ja polnudki hirmus. Teine laskumine oli veits kiirem, aga ka sealt tulin alla. Trenni lõpus sõitsime juba päris ägedaid laskumisi ja silm ka ei pilkunud:) Isegi lahe oli. Trenni põhirõhk siis samamoodi tehnilisel küljel, kuidas ja mismoodi optimaalselt liigutada. Aga kuumus tegi üsna kiiresti oma töö ja jube raskeks läks see trenn. Kaanisin muudkui vett sisse ja üle elasin kuidagi. Igatahes trenni lõpus ma enamvähem kukkusin murule ja lihtsalt vedelesin seal veidi aega. Kokku 1.30 sõitsime siis.
Pärast jälle ujuma. Ujuda oli endiselt mõnus.
Õhtul toimus filmiõhtu, kus siis vaatasime oma päevaseid trenne. No oli ikka hirmus naljakas küll kohati.
Pühapäeval analoogne rullsuusatrenn. Viimasel päeval siis õppisime, kuidas hoogu pidurdada ja kuidas kukkuda:). Ja siis lõpuks nägime ka ära reaalselt, miks kiivrit vaja on, kui üks kodanik veidi liiga uljaks läks. Trenn oli jälle raske, aga mõnevõrra siiski kergem kui laupäeval, sest sooja oli ainult 25 kraadi. Siiski jõin ma selle pooleteise tunni jooksul umbes kaks liitrit vett, nii et jah, soe ikkagi oli. Pärast vaatasime tänase trenni ka lindilt üle, et mis ja kuidas vaja parandada ja nii.

Tagasi orienteerumine (sest Lõuna-Eestis ei ole ju eriti palju silte, mis rumalale inimesele ütleks kuhu sõitma peab ja kõhutunde järgi peab otsustama kas Tõrva on Pukast tulles Valga või Tartu pool) osutus vaevaliseks. Esimene ots oli lihtne, tee muudkui keerutas ja koguaeg pidi jälgima. Aga kui tuli selline tee juba, et sai stabiilselt sajaga sõita, hakkas uni kimbutama. Kokku tegin viis pausi marsruudil Otepää- Pärnu- Tallinn. Kaks pausi olid ujumispausid suvaliste järvede ääres, et ärkvel püsida. Ja Pärnus tegin siis pikema pausi ja magasin tunnikese. Edasi oli juba lihtne.

Kokkuvõttes oli väga äge laager. Trenni sai tehtud, puhatud sai, nalja sai palju ja igati positiivsete emotsioonidega Tallinnasse tagasi jõutud. Lihased on kõik veits valusad, a see on selline mõnus tunne. Laskumishirmust sain mingis osas jagu ja see on väga positiine.

Ujula testitud

Eile ma jätsin pika trenni vahele kuna nii metsikult palav oli ja tundus mõttetu ennast tappa sellise ilmaga.
Aga selle eest koitis täna see päev, kui ma astusin sisse ujula uksest.
Ujulaga mul varasemad põgusad suhted on täitsa olemas. 2007. aastal ma käisin vähemalt 5 kkorda ujulas ja 2008. aasta alguses ka kindlasti vähemalt 5 korda. Tavaliselt ujusin miski 500-800 meetrit, mõned korrad olen ujunud kilomeetri kah. Seda siis mingis x tehnikas ja iga 200 meetri tagant väike puhkus, täpselt tund läks. Sellili mulle meeldis ujuda, krooli ma ei jõudnud ujuda rohkem kui 25 meetrit järjest. Ja tehnilisest poolest pole minu puhul midagi rääkida, seda lihtsalt eriti pole.
Pärast seda, kui ma jooksin oma esimee kilomeetri, pole ma ujumas käinud. Erinevatel põhjustel. Algul vist oli silmaoperatsioon, siis tuli suvi, siis trauma, siis ei olnud logistiliselt sobivas kohas, siis ei mahtunud trikoo selga jne ühesõnaga see ala jäi täitsa unustustehõlma.
Seega oli väga põnev, et mis vahepeal juhtunud on ja palju ma üldse ujuda jõuan. Plaan siis oligi ujuda järjest nii kaua kui jõuan, siis väike puhkus ja siis vaatan, kas viitsin selle kilomeetri ära ujuda või saab lõuna enne läbi.
Kuna nii kaua polnud ujulasse asja olnud, siis oli ka üllatavaid avastusi, et keegi oli ujumismütsist vahepeal kääridega tükikese välja lõiganud ja ujumisprillid leidsin, teadagi - mänguasjakastist.
Ujula oli meeldivalt tühi.
Hakkasin siis rahulikult pihta 50 krooli (vau?!),50 sellili, 50 krooli, 50 sellili. 200 meetri pärast oligi siuke tunne, et nüüd võiks väikse vahe teha, aga jäin plaanile kindlaks ja lasin aga edasi, sest tegelt jõudsin küll. 50 krooli, 50 sellili, 50 krooli, 50 sellili.. kui 400 meetrit täis oli, polnud enam mingit väsimust ja muudkui uhasin edasi.
Ja ujusingi jutiga kilomeetri ära. Täitsa hämming, kust see nüüd siis tuli. Aega läks 39 minutit :) Ja tunne oli selline, et võiks veel ujuda. Isegi rattaga võiks sõita, kas just 100 km, aga 20 kindlasti.
Päris mõnus oli vahelduseks. Lõunasöök küll kannatas selle all veidi oma täisväärtulikkuse poolest, aga mis siis.
Vat.
Polegi päris lootusetu.

Lõpuks suuskadel

Täna ma siis lõpuks jõudsin esmaspäevasesse trenni. Hiljaks jäin pool tundi küll, aga vähemalt kohale jõudsin ja jala sain valgeks.
Suht kummaline tunne oli tõmmata suusasaapaid jalga, kui väljas 28 kraadi sooja, aga kannatas olla küll nendega. Välja arvatud pisiasi, et trenni lõpuks hakkas suusasaabas varbale. Põhjus arvatavasti selles, et kuumaga jalad paistes. Võtab siis teised saapad järgmine kord.
Esialgu oli veidi kahtlane tunne küll kitsal rullsuusal, üksjagu ukerdamist ja koperdamist enne kui midagi tehnika moodi uuesti välja hakkas tulema. Kuhu kadus vahepeal jälle tasakaal? Ei tea.
Trenn oligi rohkem suhete soojendamine rullidega. Ma pole varem valges nendega sõitnudki, kui järgi mõelda. Aga trenni lõpus sõitsin esimest korda Pirtal ringi ära ja polnud seal mingit keerulist laskumist, mida ma õudselt kartnud olin. Pisike kergelt allamäge lõik. Kiivrit mul muidugi endiselt ei ole ja see tuleb kiiremas korras hankida, enne kui ma liiga uljaks lähen ja kaubandusliku välimuse asfaldile jätan.
Rullsuusk on ikka tõsiselt fun. Suvistest aladest kõige mõnusam. Väga, väga äge noh.
Kokku siis algatuseks 46 minutit, kokku sai 5,8 km sõidetud, aga suurem osa siis trennist möödus samme meelde tuletades platsil. Keskmine pulss 138.

Triatlon?

Noh, treening-graafikust jäin jälle maha. Kuna kolmapäevases trennist tsakrad lahti tehakse, siis maailm avaneb ja igasugu huvitavaid sündmusi ja ekspromt värke juhtub. Niisiis reedel ja laupäeval sai ajule väike reset tehtud, mistõttu tuleb neid vedelaid kaloreid nüüd nädal aega põletada :)
Aga reset töötas korralikult. Täna hommikul oli täielik turbo sees ja sain suure hunniku edasilükatud tööasju kaelast ära.
Õhtuks siis lõpuks vedasin jooksuriided selga ja valmistusin just uksest välja astuma, kui telekast hakkas Veikko Tääri triatlonisaade. Potsatasin tagasi diivanile ja vaatasin selle lõpuni. Noh, kerged mõtted selles liinis mul liiguvad juba mitmeid aegu, aga need on rohkem sellised uitmõtted. Saatest jäid ka kahetised mõtted. Point oli siis, et ükskõik mis vormi pealt treenima hakates, saaks veel triatloniks vormi.
Ja keda meile siis näidati: Veikko Täär- vana sportlane, pole kahtlustki, et saab vormi; Contra- vana sportlane, nägin teda Tartu jooksumaratoni finishialas ja uurisin, kuidas jooks läks. Ma ei mäleta enam, mis aja ta mulle ütles, a see oli umbes pool tundi kiirem kui minu aeg. Tema puhul pole samuti kahtlustki.
Aga jättes nüüd sportlased välja ja reaalselt vaadates, siis ajalimiidid kõigepealt
1. 1km ujumist- 40 minutit
2. ratas 100km- 4.50
3. jooks 10 km- 1.30
Noh ja ega ikka ei ole midagi niisama lihtne.
Ujulas ma pole kolm aastat käinud (mul on kott riietega juba kaks nädalat autos, aga pole jõudnud), aga see 40 mintsa on küll väga kahtlane. Kui ma viimati ujusin kilomeetri, siis ma polnud veel spordi tegemisega alustanud, a minu arust läks kuskil tunni ringis selle kilomeetri peale aega. Ratas teatud tingimustel vist oleks isegi vändatav, aga see on ju Otepää, seal on ju need jubedad tõusud, seega samuti kahtlane. Jooks muidu oleks väga lihtne, aga pärast ujumist ja ratast võibolla ei jõuagi pooleteise tunniga ära koperdada.
Ühesõnaga minu arust ikka olematu vormi pealt seda kuidagi läbi ei tee, kui praegu trenni tegema hakata.
Aga. Kiusatus on proovida. Las see mõte siis laagerdub. Ujulatesti teen ära kunagi, siis otsustan.

Lõpuks jõudsin ikka jooksma ka. Jooksin aeglaselt, mõnus oli. Keskmine pulss 139, aega läks 1.04 ja kokku sai 7,2 km. Esimest korda ei olnud aeglaselt raske joosta. Huvitav.

Kolmapäev Katriniga

Enne trenni tükk aega kõhklesin, kas nii jube palava ilmaga üldse lähengi, kuid siis läks paar kraadi jahedamaks ja mõtlesin, et elan üle küll vst. Kiirustades unustasin loomulikult maha veepudeli:) Kohale jõudes selgus, et Mariust ei olnud ja trenni andis seekord Katrin. Esimene mõte oli, et ohh, vast polegi hullu sest veepudelist, tuleb veits kergem trenn.
Eksisin.
Kergem ei olnud küll kuskilt otsast ehkki trenn oli natuke teistmoodi. Algus ikka sama, et sörgiga metsa (loe pulss ligi 170 :D), aga metsas oli kava veidi teistsugune. Sprinte oli vähem, aga igasugu pikki harjutuste seeriaid oli rohkem. Seekord sai tehtud massiliselt kätekõverdusi (sadakond kokku umbes), vahele ikka hüüpeid ja igasugu harjutusi, mis olid jälle kohati sigarasked lõpuks, kui neid juba 40 korda tehtud oli :). Noh, keel oli ikka vestil ja toss väljas nagu alati. Aga positiivne on see, et seekord ei tõmmanud ühtki lihast ära. Ainus koht, mis sai kannatada, olid peopesad. Need olid kergelt enne juba nädalavahetuse muruniidukist või rattast valusad. Kruusateel tehtud kätekõverdused tegid veits auklikumaks ja valusamaks, aga miskit hullu ka pole.
Kui lõpuks tagasi klubisse sörkisime, sain ühe trennikaaslase käest suure pudeli spordijooki (tänud suured!) ja kulistasin 2/3 kohe sellest ära. Sõrmed ja nägu olid paistes vedelikupuudusest.

Edasi siis sixbacki. Sixback oli minu arust raskem kui varem on olnud. Seekord sai palju harjutusi tehtud 5 kilose kettaga ja kordusi oli mustmiljon minu arust. Mitu korda mõtlesin, et oleks pidanud kergema ketta võtma, aga vahetama ka enam ei hakanud. Vaja ju ikka päästevööst lahti saada- järelikult tuleb kannatada.
Lahe trenn oli jälle. Nalja sai kõvasti ja higi valatud ka palju.

Suusatajad jälle viilisid trennist. Ilmselt vahetavad oma velosipeedidel rehve ja teevad rattaga neidsamu karusselliharjutusi. Ma isegi juba olen kaalunud ratta linna toomist, et seltskonna mõttes ratta trenni minna, aga kõik mõtted on lõppenud punktis, et ratast pole kuskil hoida.

Mai läbi

See kuu ma olin siis korralik ja esimest korda pidasin korralikku trennipäevikut nagu mulle juba ammu soovitati.
Kokku 13 trenni
14 tundi ja 31 minutit
kalorikulu 7779
jooksin 76,06 km
rattaga sõitsin 49,03 km
õnneks peab seda päevikut gps minu eest ise, endal pole muud muret kui raporteid printida.

Noh. Jah. On kah. Üldiselt püüan ikka selle poole, et saaks 5 tundi nädalas trenni tehtud, aga mais õnnestus see ainult ühel nädalal. Samas sai jälle tehtud enda kohta kiireid jookse ja võtsin seda taastumise osa rahulikumalt, et mitte vigastada jumala eest. Ses mõttes on kõik väga hästi. Vorm paraneb ja kõik sujub.
Ei ole ennast katki kukkunud jalgrattaga ega mootorrattaga. See on ka tore.
Negatiivse poole pealt- ei jõudnud mitmetesse trennidesse, kuhu väga oleks tahtnud minna. Rullsuusatrenni ajal nagu kiuste on olnud järjest mingi emergency ja hullumaja.

Mais oli lõpuks ka see hetk, kui saan raporteerida, et 30 kilo on nüüd kindlalt läind ja juba mingidsajad grammid peale kah. Põhimõtteliselt kaotasin mais umbes 1,5 kg ainult, aga selle eest kadus 3 cm vöökohast, mis teeb rõõmu. Järelikult see Mariuse sixback läheb ikka väga õigesse kohta.
Aa, ja veel üks asi. Mul on kolm aastat olnud vasakul säärel haavand, mis kuidagi ei paranenud. See olevat nende inimeste haigus, kes liikumatuna voodis lamavad ehk siis naha verevarustuse häire. Vot jah, see nüüd siis lõpuks ka paranes. Nii et ainevahetuse ja verevarustuse olen ka siis lõpuks normaalselt tööle saanud. Organism on üks väga peen mehhanism. Kui korra tuksi keerad, siis võtab väga kaua aega, et parandada.
Kaal siis hetkel 66,0.

Juuniks suuri plaane pole. Rohkem trenni teha ja kuidagi kuumalaine üle elada. Ma ei tea, mis teema sellega on, aga kuuma talun sel aastal veel kehvemini kui varem. Hakkan juba ise ka arvama, et pole päris normaalne ja peaks täitsa uurima hakkama.

Millegipärast ei saa ma blogisid kommenteerida. Kui keegi oskab öelda, milles probleem olla võib, siis antagu lahkesti teada. Muidu tahtsin öelda trenni maailmameistrile, et väga kõva sõit, Kertule, et väga tubli maraton ja Vöötoravale ka veelkord õnnitlused eduka maratoni läbimise puhul.

Aitab mölast. Trenni nüüd.