Sunday, January 27, 2013

Sakala maraton

Alguses ma mõtlsin minna Kõrvemaale vabatehnikat sõitma, aga kuna me kodus oma graafikuid klappima ei saanud, jäi silma hoopis Sakala maraton. Nädala alguses panin sinna ennast rõõmsalt kirja. Paar päeva enne maratoni selgus, et rada muudetakse kuna põllul on lund vähe ja ma lugesin küll netist kommentaare, et tuleb väga raske maraton ja tapvad tõusud, aga ma ei osanud sellest suurt midagi arvata. Tehti siis keskuse ümbruses 4x 10 km ringi hoopis algse järveäärse rahuliku matka asemel.

Niisiis pakkisin oma kolm last ja suusad kokku ja põrutasin bussiga mulki. Igaks juhuks autoga ei läinud, kartsin, et pärast on raske tagasi sõita. Vahel ma teen kogemata ikka mõne targa otsuse kah, tuleb tagant järele nentida.

Hommikul starti sõites jäid silma sildid "Polli mäed" ja siis ma juba hakkasin aimama halba. Noh, ühesõnaga läks lahti ja 3. km lõpus ma mõtlesin esimest korda, et täitsa lõpp, mida tõusud ja ma vist 4 ringi küll ei jaksa. Suusk ei pidanud üldse. Kuskil 4. kml algas pikk sirge, aga seal oli pinnatuisk ja tugev vastutuul ja kergemaks ei läinud eriti. Aga siis keeras rada tagasi ja tuli kuskil 1,5 km sellist mõnusat sirget, kus tuul oli tagant ja see oli väga mõnus. Suusk lippas ikka päris hästi seal. Ringi lõpus 3 km oli selline mõnus kurviliste laskumistega (ja väheste tõusudega) osa, mis mulle väga meeldis. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud, et iga meeter allapoole oli ainult rõõm. Mingis muus olukorras ma sealt s kurvist küll niimoodi alla lennata poleks julgenud, aga täna ei olnud mingit hirmu.

Teise ja kolmanda ringi A kati tõusul mõtlesin jälle, et pekki, liig mis liig, aga sirge peal sain ilusat vahelduvtõuget sõita ja siis nagu jaksasin jälle. Laskumiste osa oli endiselt meeldiv, kuigi läks iga ringiga järjest keerulisemaks. Kolmandal ringil panin ringi viimasel laskumisel korra tagumiku maha kah. Hoog läks liiga suureks ja kurvi ei võtnud välja enam.

Neljanda ringi ma lihtsalt kannatasin ära.  Häda algas juba sellest, et kolmandalt ringilt tulles ei olnud joogipunktis kedagi ja vähe sellest - jooki seal ka ei olnud. Ses suhtes viskaks küll korraldajate kapsaaeda kivi, aga vast järgmisel aastal õpivad vigadest. Aga kuidagi ma ikka lõpuni punnitasin. Kusjuures viimasel ringil tõusud enam nii hullud ei tundunudki, aga sellel pikal sirgel oli eriti hull vastutuul.

Novat. Tehtud ta sai igatahes. Algul mõtlesin, et kui 3.59 ära sõidan, olen väga rahul. Ja aeg tuli kah 3.53, nii et igati vinks vonks.
Rada ise oli muidu väga kift, jälg väga hea, aga jah, 4 ringi ei ole nõrkadele. Esimest korda elus mul jalad valutavad pärast suusatamist. Need nn tõusulihased. Ventti trennis pole liiga ammu käinud järelikult.

Sunday, January 20, 2013

Läks käima

Laager andis sellise sisemise moti ja parandas vaimset toonust nii palju, et  sünnipäeva pidasin tordi ja alkoholita, et distsipliinist, menüüst ja reziimist ilusti kinni hoida. Vat nii. No tegelt oli eile küll plaan väike naps võta, aga kuna hästitreenitud suusanaised mu rajal ära väsitatud, jäin teleka ette magama ja kui ärkasin, oli miss Marple juba telekas ja napsutamise rong oli läinud. Seetõttu jõudsin ma ka täna hommikul kl 10 kenasti trenni, mida pole juba väga ammu juhtunud.
Selle nädala suusaliigutused olid juba natuke lootustandvamad. Selline mõnus oli kohe noh.
Trennid siis:
T jõud 50m
N suusk v 1h 11min
L suusk kl 1h 57 min
P suusk kl 1h 38min

Täitsa tubli minu arust. Treeningplaan läks isegi natuke lõhki, aga mitte väga palju.
Vabatehnikas on mul mingi libisemisfaas täitsa tekkinud, aga ikka raskem mu jaoks kui klassika. Ikka selline jõutrenn rohkem. Võibolla oleks lihtsam kui suuski vahel määrida ka. Peaks proovima.

Klassikaliigutusest on mõningad elemendid juba täitsa olemas. Iga kilomeetriga läheb tunne paremaks.  Täna ma sain lõpuks vist esimest korda aru, mis kätega täpselt teha tuleks (kaks aastat trennis käinud, eksole). Aga paha lugu on see, et see, mida teha tuleks, nõuab jõudu, mida mul ei ole.
Rohkem trenni, muud kunsti ei olegi. Teistega koos trenni teha on väga mõnus, peaks rohkem jõudma kohale. Kust leida aega, on endiselt kõige keerulisem teema.



Sunday, January 13, 2013

Talvepealinnas

Vahelduseks natuke kobedam nädal kah siis:
T 45min jõudu
K 45 min jõudu
R 1h 30min kl suusk
L 1h16 min kl suusk
   1h 10min v suusk
P 1h 28 min kl suusk

Nädalavahetuse veetsin Otepääl suusalaagris. Olin nädala alguses küll veel suht kahtleval seisukohal, polnud nii tugevat tunnet, et laagerdama minna. Aga kuna kirja sai pandud, siis ikka läksin. Laagri kavas oli siis ka kolmepäevane võistlus, millest trennimaniakk kirjutab kindlasti oma blogis, aga see tundus nii killer, et sellest loobusin. Tagantjärele tundub, et oli väga tark otsus.

Laagris oli tore nagu alati. Kuna ilmastikuolud olid suhteliselt "talvised", sõitsid mõned autod kraavi ja mõned autod ei läinud käima ja nalja ikka sai. Kokkuvõttes midagi hullu ei juhtunud.

Väsimust enam ei olnud. Suusatada oli tore. Kellegi tempos püsida ei üritanud. Lihtsalt tasakesi proovisin suusasammu ja koperdasin rohkem niisama. Korra oli selline moment, kui Heiki ja veel keegi mu ees sõitsid Tehvandi stata sirgel paaristõuget ja mul tekkis vallatu mõte proovida, kas jaksan neile järgi kihutada. Katse lõppes sellega, et mu pinnalaotus oli staadionil laiali ja suusakepp jäi nii nõmedalt kaela alla, et siiani on kael veidi paistes. No väga naljakas oli. Ma väga täpselt aru ei saanudki, miks ma kukkusin, kas koperdasin suusakepi otsa või lihtsalt tasakaal kadus ära.
Muidugi olid mu klassikasuusa keppidel (mõni grammatikamaniakk võiks öelda, kas õigest kohast on kokku ja lahku, ma ei suuda otsustada) alles asfaldiotsikud ja kuigi ma terve laagrile eelneva öö mõtlesin ainult sellest, et ma ei unustaks kulpe maha, jäid nad siiski maha. Seega kogu klassika sai sõidetud vabatehnika keppidega :)
Ilm oli jahe, reedel oli kõige hullem, kuigi kraadiklaasi järgi oli ainult -12, oli vastik tuul, mistõttu tundus see palju külmem kui täna hommikune -21 või mis meil seal välja mõõdeti. Mulle jahe ilm teatavasti sobib ja ma talun seda päris hästi. No külm küll suusatades ei olnud kuskilt otsast.
Kõik kolm päeva jäi trennides keskmine pulss minu kohta üllatavalt madalaks. Kõige rohkem oli esimeses trennis 144, ülejäänud veel madalam. Pole kunagi varem elus sellise pulsiga suusatanud. Järeldusi ei hakka sellest veel muidugi tegema. Iga trenni lõpus oli tunne, et öhh, juba koju? nii vähe? Selline väga mõnus laager oli.
Klassikasuuska testisin hoolega. Sain palju targemaks tehnilistes teemades nagu näiteks pidamisala (mis on mul täiesti metsa märgitud ja kuhu ma nüüd markeriga ise uue joone tõmban). Suuskade määrimisest ei tea ma endiselt mitte tuhkagi välja arvatud see, kelle kätte oma suusad sokutada määrimiseks :)
Vat nii.

Wednesday, January 9, 2013

Alavorm

Eelnevast nädalast kirja kõigest 2 trenni:
N jõusaal 1h25m
P jõud 45 min.

Nuh. Jõudu ja energiat oli küll gramm juba rohkem, aga ei enamaks. Sellist entusiasmi, et läheks vihmaga kuskile Piritale suusatama, ei olnud küll kuskilt võtta.
Eks see pikkadest aukudest väljatulek ei ole kerge. Füüsiliselt on keha kurnatud, isegi kui tunne vähe parem on. No ja siis hakkad vaatama, mis teised teinud on vahepeal ja vaatad, et oled lootusetult rongist maha jäänud. Veits ikka kurvaks teeb, et terve kuu head suusailma raisku läks. Aga selle faktiga tuleb lihtsalt leppida. Õnnetuseks laovad trennikaaslased kõik oma trennid ilusti üles nüüd sportlyzerisse ja suht raske on kainet pead ja külma närvi säilitada, et mitte hakata "järele treenima" hulludele. Kõrgendatud ületreenimise oht, ma ütleks :)
Tasapisi hakkab eluvaim jälle sisse tulema ja juba teen ka vaikselt plaane. Esimene plaan on Tartu maratoni starti jõuda. Ma ei tea, kuidas mu suusavorm on ja mingit aega isegi ei oska ennustada, aga peaks vast finišisse ka siis jõudma millalgi. On muidugi mõte, et teeks lõpuks selle alla 6 tunni aja ära, aga ülearu kindel selles ka hetkel ei ole. Terve 2012 möödus vigastuste tähe all ja mingit ulmevormi olla ei saa, see on selge.
Aga üritama ikka lähen.

Praegu sajab väljas laia lund ja üle pika aja mõtlen, et assa kurat, kus praegu suusataks kui tööl ei peaks olema.




Tuesday, January 1, 2013

Uus ja parem

Hea uus aasta siis.
Vast siis ikka on parm kui eelmine, kuigi elu on näidanud, et alati saab minna hullemaks, olgu ükskõik kui kehv.

Nuh teeme selle kokkuvõtte ka ära siis, mida  ma sujuvalt edasi lükanud olen lootuses, et aasta lõpp vähemalt tuleb veidi parem. Etteruttavalt võib öelda, et muidugi ei tulnud :)
2012 ilu ja valu võib võtta kokku väga lühidalt: masendav ebaõnn. Murda 2 nädalat enne Tartu suusamaratoni varbaluu ja 3 nädalat enne Tallinna jooksumaratoni veel üks varbaluu.. selliseid asju saab juhtuda ainult mõnes kehvas filmis.. või siis minuga. Aga kui fakte vaadata, siis teglikult oli ikka helgemaid hetki ka.
Suusahooajast olin küll 8 nädalat vigastatud, aga siiski jõudsin enne sõita esimese välismaratoni. Imeilus reis, imeline rada, elu pikim klassikasõit, hullud laskumised ja 3km lõputõusu. Ja see oli siis selleks aastaks põhimõtteliselt kõik kah. Üks finiš, aga selle eest on see Marcialonga finiš. Võibolla seda polegi nii vähe, kui järgi mõelda.

Jooksuhooaeg algas tegelikult paljutõotavalt.
Riia maratonil õnnestus kohe kevadel parandada isiklikku reksi 14 minutit, mis oli täitsa okei
Mulgi maratoni 21km õnnestus isiklikku reksi 11min kärpida, millega ma olin väga rahul.
Noh ja siis läks kõik untsu. Lollakas mõra varbaluus 3 nädalat enne põhilist jooksu rikkus kõik ja Tallinna maratoni läbimine oli seetõttu mulle väga keeruline. Aga fakt on, et medali ma ära tõin ja isikliku reksi parandasin ikkagi veel 3 minutit.

Tulles tagasi aasta lõpu juurde, siis loomulikult "enamvähem terve" täpselt seda tähendaski, et veel ei olnud kaugelt mitte kõik selle tõvega ja kui maksakahjustusega edukalt ühele poole sain, olid kohe kohal köha ja nohu, mistõttu ma kogu oma puhkuse keskendusin lihtsalt magamisele ja terveks saamisele. Ah, tegelt käisin muidugi suusatamas ka mõned korrad, aga noh, need olid rohkem sellised tehnika ja tasakaalu trennid, vaikselt ja rahulikult. Lühikokkuvõte:
5km kl
10km kl
7km vaba
7km vaba
14km vaba
Esimesed trennid olid väga rasked. Jõudu polnud üldse (no kellel ikka pärast 4 nädalast haigust väga seda jõudu on, eksole). Mõtlesin, et jätan kogu võistlushooaja vahele ja sõidan niisama Järve metsas kevadeni, kui ma üldse kunagi terveks saan. Aga iga päevaga läks tervis paremaks (kui välja arvata üks jõulusööma, kus ma endale mingi kuradi luu kurku tõmbasin ja mõtlesin, et nüüd on raudselt minek, aga läks jälle hästi ja jäin ellu) ja viimastes trennides märkasin, et silm särab jälle, jalg on kerge ja väga fun on.
Hakkab siis tasapisi vormi ajama ja eks näis, kuidas minema hakkab. Hetkel pole ma veel isegi mitte Tartu maratonil kirjas.  Viimasel sekundil panen, kui ei murra midagi enne ära kuskilt ja kui regamine enne täis ei saa.
Aga 1. jaanuaril on ikka lahe mõelda, et tuleb ilus aasta ja kõik läheb seekord õigesti.
Saagu siis ilus ja küllap me parematega trennis, ööklubis, traumapunktis  või mõnel joonel ikka kohtume! :)






Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...