Tallinn. Ainult üks ring.

Tallinnas siis seekord ainult üks ring, 21.1 km. Ja kuigi mitu inimest kergitas kulme, et kuidas üks, kui alati on kaks olnud, siis tõe huvides mainin, et viimati ma jooksin Tallinnas maratoni aastal 2012.
2013 jooksin ühe ringi. Ja 2014 võtsime maratoni ajal hoopis Võrus viina :) Nii et järjepidevus on tegelikult juba ammu kadunud.


Enne seda jooksu ostsin ma enda kellale uue laadija, mis muuseas ei takistanud mind tegemast ikkagi täpselt seda sama viga, mis kahel eelneval nädalal. Tegelikult ma läksingi plaaniga proovida isiklikku reksi parandada või vähemalt sellele väga lähedale joosta, aga panin ikka tibakse liiga kiiresti minema algul. Ja nii ma vaatasin, kuidas 3. km aeg piiksus kinni 5.12 ja 10,5 km vaheaeg ajaga 1.00.. siis eks ma muidugi väsisin ära. Kui juba selge oli, et 2.06 ei tule ka seekord kuskilt otsast, siis lasin jala sirgu ja väga hambad ristis ka ei punninud. Muidugi paistis jõhker päike ka kogu jooksu aja kenasti pähe nagu heaks traditsiooniks saanud ja eks see kustutas lõpuks täiesti ära. No ei istu mulle see "ilus päikseline ilm" kohe mitte üldse.
Seega tegin sellise kehvavõitu 2.15 aja, mis on mingi 40 sekki parem ainult kui suvel Pärnus. A noh, vaadates positiivset külge- ikkagi parem. Seega suund on ikkagi õigele poole laias plaanis, mis sest, et millimeetriga on vahe. Ja esimest korda üle mingi saja aasta oli selline hea kerge tunne joostes (esimesed 10 km), mitte ainult toore jõu pealt kangutamine.
Vot. Muidu oli tore. Nii palju rõõmsaid kohtumisi, nii palju tuttavaid ja sõpru, nii palju jutustamist ja emotsioone. Ikka korralik jooksupidu.


Mis siis veel. Aa.. kaalu hakkasime ka jälle kollektiivselt langetama. Seekord kolmekesi. Ja esialgu läheb edukamalt kui eelmine ring. Motiveeriv auhind sai ka vahele lükatud ja kõigil langeb nagu kolin :)

Jooksuaeg

Algatuseks jooksin ümber Ülemiste järve. No selle jooksuga läks untsu kõik, mis minna andis.
Kõigepealt oli mul kallal mingi kahtlane tatitõbi. Kahtlustan, et sain selle Tartust rullimaratonilt tulles, kui väljas oli jälle mingi 27 kraadi sooja ja autol sai kont põhja keeratud. No jah, palju seal vaja on pärast võistlust. Igatahes nina oli tatti täis ja olemine selline kergelt udune. Peale selle polnud ma kolm nädalat meetritki jooksnud. Aga no värske õhk ja paar tundi ikkagi külmakapist eemal halba kindlasti ei tee, mõtlesin. Niisiis- starti!
Stardis oli kõigepealt mega tuul, muidu oli jälle kena päikseline ilmake. Kuna kaotasin ära oma kella laadija, siis tuli teha selline teadmatuses kobav jooks ehk siis ette oli juba teada, et algus tuleb liiga kiire. Täpselt nii läkski. Alguses spurtisin kohe minema ja jooksin 3 km ühe suusataja tuules ilusti, kes küll eemalt vaadates tegi sellist vaikset sörki, aga minu jaoks jooksis ikka liiga kiiresti :) No edasi läks raskeks ja tempo hakkas järjest kukkuma. 8.km oli vist kõige raskem, siis hakkasid massid mööduma ja tunne oli nagu oleks seisnud lihtsalt rajal. 10. km peal oli joogipunkt, seal küsisin kella ja mulle öeldi, et  on 1.03 stardist. Tõmbesin joogi ka selle peale veel veidi valesse kohta ja läkastasin järgmisel kilomeetril nii, et kõrvalt juba küsiti, et on mul ikka kõik korras.  Võeh. No raske oli ja lõpus metsavahel oli jalg juba täitsa sirgu ja kõndisin igast künkast juba üles. Lõpuks aeg oli 1.30. midagi. Aga muidu oli tuju hea ja kõik tore. Nägin mitmeid sõpru ja tuttavaid, ajasime pikalt loba ning aeti ka esimesed suusa-kärbsed pähe tuuritama uueks hooajaks.


Sel nädalavahetusel jooksin Pärnus Jüri Jaansoni 2 Silla Jooksu, mis esimest korda oli venitatud nüüd täpselt 10 km pikkuseks ja mõtlesin, et lähen proovin oma ajast ja arust pärit 10 km rekordi 1.02 üle joosta.
Kuna laadija on jätkuvalt kadunud asjade hulgas, siis jooksin jälle ilma kellata. Ehk siis ülearu optimistlik ei olnud, et see ikkagi õnnestub. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada, onju.
Stardinumber oli mul jälle viimases grupis muidugi, mis tähendas, et tuli hakata kõvasti mööda jooksma. No stardipaugust stardijooneni kulus juba minut. Sillal oli selline tore pudelikael, kus polnud lihtsalt parata ja tuli oodata kuni pundar hargneb, üle sillakäsipuu ju ei jookse. Pärast silda esimesed kilomeetrid sai tehtud päris suuri haake jõekaldalt, et sobiva tempoga seltskonnani jõuda. Selles suhtes oli algus ikkagi suht konarlik ja kindlasti ka natuke liiga kiire. Kuskil 5. km peal küsisin mis kell on ja aeg, mis mulle öeldi, oli selline, et väikse kukkumisvaruga justkui oleks pidanud jõudma. Aga väga natuke pidin tempot ka umbes selles kohas alla võtma. 8. km peal olin juba üsna väsinud, aga aega pärides selgus, et oli ikkagi varu ja arvutasin, et kui päris ära ei kuku, siis peaks tulema ilusti.

Ja tuli ka.
Jee! :)