Monday, February 29, 2016

Ei midagi erilist

Nagu pikast pausist loogiliselt võikski järeldada, olen ma midagi jälle keeranud sinna kuhu üldse vaja pole olnud. No ei õpi inimene, ei õpi.
Kui pealiskaudselt ja kahe lausega juhtunu kokku võtta, siis alahindasin oma põlvetraumat ja läksin kohe trenni. Veits ikka oli valus, aga ega ma mingi nõrk ei ole eks (kuigi toidupoes ma kasutasin ikkagi ostukäru toetamiseks). Muidugi tegin ma sellega asja veel hullemaks ja noh.. siis võttis arstionu paksu musta vildika ja tõmbas kõik mu maratonid plaanidest maha. Või kui mitte just kõik, siis  piisavalt pikaks ajaks, et  kõik ammu ammu ette orgunnitud asjad ära rikkuda. Niisiis pidin ma maha kriipsutama muuhulgas kaks Prantsusmaa maratoni, mis ma sõita tahtsin. Aia. Aia. Aga just siis, kui teised minema sõitsid ja ma valmistusin kurbusesse surema, tuli viimasel hetkel teade, et Prantsusmaa maratonid jäävad ära. Võibolla see ei ole minust ilus ja nii, aga mulle see uudis sobis :) Natuke vähemalt aitas mul enda rumalusest üle vaadata ja tegi tuju paremaks. Ja Eestis oli maa must kui novembris, mis ka selle suusakurbuse kuidagi talutavamaks tegi.

Igatahes sai kokku 4 nädalat piiiikk aeg, kui ma ühtegi meetrit ei suusatanud. Mu enda jaoks kõlab see  umbes nagu Marquezi raamatust, et sadas neli aastat üksteist kuud ja kaks päeva. Liiga kaua noh. Siis võtsin suusad ja panin need alla Pariisis, Tamsalu maratoni stardis. No lastesõidu stardis siiski tagasihoidlikult (20 km). See oli päris äge. Esiteks oli kõik mu tasakaal kadunud kuhugi. Teiseks sadas laia valget lund ja oli päris muhe tuul, mistõttu kohati ei näinud üldse mitte midagi. Ja kõige selle juures tabas mind siuke lahe vasika tunne stardist minnes, kihutasin mööda mingitest lastest nagu läinuks võitma :) Ühesõnaga esimesed 15 km kihutasin kui pöörane ja siis viimased 5 km roomasin enamvähem külg ees tõusudest üles. Väiksed poisid sõitsid mööda nagu postist. Nii palju siis plaanist "sõidan hästi rahulikult läbi". Aga jalg pidas vastu ja see oli kõige tähtsam.

Niisama trenni mõttes sai vahepeal tehtud ka projekt "teeme 100 kätekõverdust päevas". Kokku tegin 14 päeva jooksul 1300 kätekat, ühe päeva jätsin vahele. Selles mõttes 100% õnnestunuks ei saa lugeda, kuid siiski- enamvähem korralikult ja ise olen meeldivalt üllatunud, et mingi distsipliini algeke on minus ikkagi olemas. Nii palju sain paremaks, et kui esimesel päeval tegin 5x20 kätekat, siis viimasel päeval tegin 35,35,30. Nüüd ei taha tükk aega ühtegi kätekõverdust teha.
Tahaks lihtsalt suusatada.
Kaunilt kaua. Või midagi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...