Monday, March 28, 2016

Suusad nurka

Ootamatult on saabunud kevad ja tuleb jälle suusad varna riputada.
Viimase suusasõidu tegin sealsamas, kus hooaja esimese ehk siis Jõulumäel. + 7 kraadi temperatuur, 10 cm paksune kiht kunstlume putru, discgolfi kettad lendasid üle pea ja rogainijad jooksid üle raja. Tagasi jõudes  kulistasin 3 liitrisest purgist vahtramahla ja mõistsin, et on aeg aastaaega vahetada.
Ja nii need suusad kõik Pärnusse jäid.

Kui nüüd suusahooaeg kokku võtta, siis on keeruline midagi üldse öelda. Panen kiretud faktid ritta näiteks võrdluses eelmise talvega:

                     2015/2016                         2014/2015

vigastused           2                                   0
                                 
maratonid            1                                  7

kilomeetrid       438                                520

Vot. Muidugi oleks võimalik hooaega presenteerida ka teiste indikaatorite abil, aga katsuks ikka säilitada pessimismi ja keskenduda negatiivsele :)



Tuesday, March 8, 2016

Pirkan Hiihto

Üle pika aja ka õnnestub kirjutada peatükk seiklusjuttude sarjast :)

Nii. Eellugu on selline, et tegelikult oli algne plaan  (mis sai tehtud eelmisel aastal Vuokattis) sõita hoopis Rootsi mingit kohalikku maratoni, aga siis hakkasid kõik asjad muutuma ja tegime plaanid ümber samale Vuokatti maratonile, kus eelmisel aastal käisime. Aga siis mõtlesime ikka veel, uurisime, kaalusime ja otsustasime minna hoopis üht teist Soome maratoni sõitma. Davai, lähme, olen ma kirjutanud 13. jaanuaril. Ehk siis jah, kolm päeva enne seda haledat kukkumist.

Ja no siis kohe hakkas muidugi juhtuma. Edasi tuli kuu aega suusapausi ja plaanid muutusid üha kahtlasemaks. Maha tõmbama siiski ei kiirustanud, sest.. no krt.. lootus sureb ikka viimasena. Mis see 90 km klassikat siis ikka ära ei ole, eks.
Jalg paranes ja kui natuke paar korda suusa alla sain, hakkas mingi usk ikkagi täitsa tagasi tulema, et äkki jalg peabki vastu.

See maraton erines kõikidest eelnevatest selle poolest, et käisime seal Annikaga kahekesi ehk siis naistekas! Käisime igas poes nii kaua kui tahtsime, jee! :) Aga noh, samas olime sunnitud ka tegelema selliste asjadega, millega muidu pole kunagi pead vaevanud. Nii et selline fifty/sixty.

Igatahes pärast mõningat seiklemist leidsime üles koha, kust saime stardimaterjalid ja selgus tõsiasi, et kuna kl 7 on start, peame ärkama kl 3.30. Mu aju sellist infot ei suutnud ikka üleüldse vastu võtta. Vahel ma lähen magama sellisel kellaajal onju. Ma ei oskagi kirjeldada hetke, kui ma päriselt ärkasingi kl 3.30 ja hakkasin hommikukohvi jooma ja putru sööma. Iuu kui kole :) Aga inimene suudab, kui on vaja! Lihtsalt täiesti ajuvaba kellaaeg :)

Hommikul kl 6.05. Nendest tõrvikutest oli 600 m stardini
 Edasi sõitsime maratoni bussiga starti üle tunni aja ja muidugi ma kasutasin seda magamiseks, mistõttu kl 6 bussist välja astudes oli nii KÜLM, et ma mõtlesin õudusega, et tuleb jope seljast ära võtta.










Aga õnneks saime natuke ennast kohalikus võimlas soojendada ja tuli jope maha küll. Tegelikult oli +1 väljas temperatuur. Ja rada oli stardis kindlasti kerges miinuses.

Start oli iseenesest juba elamus. Metsaalune oli väikseid tulekesi täis pikitud justkui muinasjutus ja stardiradasid oli mitmeid kümneid, nii et kui tõusvas päikeses start anti, siis see pilt, kuidas vasakult ja paremalt puude vahelt tulid sajad ja sajad suusatajad niimoodi rahulikult, tasa-tasa, oli küll minu jaoks täitsa ennenägematu ja filmilik kaader.
Eelneva lausega tervitaks Tammsaaret.

Ja nii ta algas. Algus oli ikka üsna ülevas meeleolus. Suusk pidas, tunne oli hea ja kütsin paaristõukeid nagu jaksasin. Ja ma jaksasin.  Soomlased tahtsid hirmsasti juttu ajada, aga mina nende keelt ei oska, need jälle ei tea eriti mummugi inglise keelest ja nii enamasti pika dialoogi pidamisest miskit välja ei tulnud.
Kõik muutus 25. kilomeetril. Kui sinnani mulle tundus, et suusk oleks võind justkui vähe paremini libiseda, siis järsku enam suusk ei pidanud. Ja ei pidanud kohe üleüldse. Ilmselt läks ilm täpselt nii palju soojemaks kui vaja ei olnud. Järgmisse joogipunkti oli sealt 8 km ja selle ma lükkasin ilusti käte jõul tasakesi ära. Joogipunktis oli hunnik määrdeid ja ka üsna palju inimesei, kelle käest uurisin, mis nad panevad alla. Tõmbasin ka miskit alla ja tagasi rajale. Noh, midagi sellest paremaks küll ei läinud. Ja läks paaristõuge järgmise joogipunktini. Selleks ajaks oli sõidetud 33 km. Selles punktis olid õnneks mingid mehed, kes midagi määrimisest jagasid ja võtsin järjekorda, andsin oma suusad ja ütlesin, et palun tehke midagi. Need naersid ja ütlesid, et vaene laps :) Kaapisid kõik selle maha, mis ma 10 km varem pannud olin ja panid oma salapärasest purgist, kus oli tõmmatud kollane paber ümber, midagi asemele. Noh, Scherlock minus tuvastas, et paberi alt paistis originaalkiri VR70. Natuke kergelt sain suusa sellega pidama. Jäljes eriti ikkagi tõugata ei kannatanud, aga jäljest väljas sain sõita ikka vahelduvat ka natuke.
Siis tuli 50 km kandis joogipunkt ja seal ma vaatasin, et mehed võtsid suusad alt ära ja hakkasid kõndima. Mõtlesin, et on ikka nõrgad ja kihutasin neist mööda. Aga siis tuli välja, et kohe lõppes rada ja järgnev kilomeeter tuligi läbida suusad käes mööda teeperve. Päris kummaline kogemus :) Pärast seda jalutuskäiku (nagu ka pärast iga suusamäärimist) tuli jälle saabaste alt jää lahti kraapida, et saaks suusad alla panna.
60. km punktis ei jäänud jälle muud üle kui suusad alt võtta ja üritada kuidagi natukenegi pidama saada. Kuivatasin seal lõkke kohal oma suuski ja mõtlesin, et vat siin ma nüüd olen, välismaal, elu esimene 90 km pikkune maraton, suusk on sitt, raja ääres kedagi ei ole ja ühtki head lahendust ei ole, et ikka korralik õppemaraton :) Aga tuju oli hea ja suusatada oli ikka lahe ja oli ka rohkem aega ringi vahtida ja nautida loodust. Kiiret enam kuhugi ei olnud ja kuna selleks ajaks enam ei omanud ka keeleoskus erilist tähendust, sain natuke asjalikumat määrdenõu ühe kohaliku käest.

Pärast seda kolmandat suusamäärimist, sain ma väljaspool jälge sõita kuni lõpuni välja ja madalamates kohtades isegi natuke jäljes. Ainult, et siis hakkasid just teravad tõusud ja nii kui kuuske astusin, tõmbas suusa alla mõnusad jäised pakid :) Nii et iga tõusu otsas pidin jälle suuski puhastama. Ühtlasi hakkasid just siis ka kiired sirged laskumised ja väsimuse pealt oli kohati ikka päris hirmus. Lihtsalt sisendasin endale, et kaks jalga hoian maas ja ei kuku. Ja ei kukkunudki.
Noh ja siis oligi juba finiš :)

No ma olin ikka üliõnnelik selle finiši üle, ei salga :). Kuna ma polnud kindel, et mu jalg peab vastu, siis olin valmis ka katkestama. Aga jalg pidas vastu ja mul on selle üle jube hea meel.
Aega läks kaua. 10h ja 30 minutit, aga hetkel on see absoluutselt vähetähtis fakt.

Tehtud, raisk! :)

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...